Kunagine Sindi uhkus - tekstiilivabrik. Foto Sindi muuseumi arhiivist
Tänavu 1. mail möödub Sindi linnaõiguste saamise ajast 75 aastat. Lähenev juubel annab taas põhjust peatuda linna ajalool, praegusel hetkel ja võibolla ka pisut piiluda tulevikku. Tegelikult oleme linnapea Marko Šoriniga vahetanud mõtteid palju pikema aja kestel ja seekordne tunnine vestlus on üksnes väike kokkuvõte senistest kõnelustest. Mõistetavalt kõnetame seega teineteist sinatamisega.
Urmas:
Väga huvitav on lugeda lõiku: „Märkimata ei saa ka jätta suurt tööd, mis Sindi tekstiilivabrikute ühisuse poolt on tehtud ühe aastaga kodukaunistamise alal. 9 kuu jooksul kulutas vabrik kodukaunistamiseks 3300 krooni. Rahvuslippude propaganda on täidetud 100-protsendiliselt: igal vabrikumajal on oma sinimustvalge lipp.“ Lõpuks võrreldakse maailmasõja aegset ja hilisemat rohelusse uppuvat Sindit, mille ära tundmine osutub pikema eemaloleku puhul väga raskeks. „Hooned on kõik korras ning puhtusest on Sindi eeskujulikumaid aleveid.“
Marko:
Kuid me ei saa minna kuidagi edasi, kui me jääksime kinni minevikku, justkui juhiks autot tahavaate peegli abil. Vahepealne periood, mille jooksul kadus vabrik, selle kunagises tähenduses ning otsused, mille käigus lammutati nii mitmeidki Sindile omapärased hooned, on pannud meid tänasesse olukorda. Peatänava ehk Pärnu maantee ääres pole kohati üldse hooneid. Linnaruumis on rohkelt maju, mille seisukord on rohkem kui halb. Osad nendest kuuluvad ka Sindi linnale ning seega lasub nende eest vastutus nii linnavalitsusel kui ka linnavolikogul. Kuid on ka maju, mis on erakätes ning näevad tondilossilikud välja. Vaatamata sellele, et omanikele on saadetud kirju ja meeldetuletusi oma vara eest hea seista, positiivset arengut selles osas ei ole ma seni märganud.
Kuid ma pole seda tüüpi inimene, kes arvab, et siis ei saagi midagi teha. Linnapeana olles on tellitud muinsuskaitse eritingimused mitmele vanale majale, et võimaluste tekkimisel oleks võimalik asuda majade renoveerimise juurde. Kuid mitte ainult majad ei ole need, mis linna ilmet kujundavad, vaid ka pargid ja tänavad. Kiriku pargi renoveerimine on käsil ja läheb etapiti edasi. Tänavatesse on planeeritud rohkem raha. Nii, et pilt pidevalt muutub.
Urmas: Oleme vaadanud koos linnavalitsuse ehitusinseneriga, millist võimast kultuurikeskust kavandati raekoja jõe poolsesse nurka. Peale selle võinuks praegune linna keskväljak asuda vabalt raekoja ees.
Marko: Mitte ainult raekoda ja kultuurikeskust ei kavandatud siia, vaid ikka terviklikku linnaosa. Tundub, et 30ndate aegne juhtkond oli võtnud selge sihi raekoja lähedusse kujundada asula keskust. Peale rahvamaja plaaniti siia ka luteriusu kirikut, haiglat ning isegi koolimaja, elamukruntidest rääkimata. Selle tulemusena olekski kujunenud raekoja ette linna esindusväljak. Minus tekitab selle vana plaani vaatamine aukartust tolleaegsete otsustajate ees. Nende plaanid olid nii ambitsioonikad ja julged, mis tähendab, et omavahel valitses päris hea klapp ning omati ühtset nägemust tulevikust. Tänasel päeval ei kipu see nii enam olema.
Urmas: Need on olnud ilusad kavatsused. Alles mõned aastad tagasi kavandas ka Qualitex midagi suurt, millele on hea unistades mõelda, aga mis vist mitte kunagi ei teostu. Sellest ka eilne satiiriline 1. aprilli lugu, mis polnud mitte ühegi isiku pihta suunatud kriitika, pigem ängistav kahetsus, et meie silme all hävineb omaaegne väärtuslik tööstusarhitektuur. Või arvad teisiti?
Marko: Olen Qualitexi juhtidelt mitmeid kordi küsinud, kas nimetatud planeeringul on nende silmis veel perspektiivi. Päris selget vastust sellele küsimusele aga paraku pole ning karta on, et vana vabriku hoonetele mõjub see ootel olek hävitavalt. Pean silmas seda, et mida kauem need varemed seisavad (hea kui ikka püsivad ja kellelegi kaela ei kuku), seda kallim on neid hiljem kasutusele võtta. Kardan, et keegi ei taha tunnistada, aga vanad vabriku hooned on tegelikult hävimas jäädavalt.
Urmas: Minnes tagasi Johann Christoph Wöhrmann’i aegadesse, kui Sindit teati tekstiilitööstuse kaudu Atlandist Vaikse ookeani rannikuni, tekib küsimus, kas ajalugu ei võiks spiraalkäigul taas korduda? Ei peagi silmas üleilmset tuntust. Piisaks sellestki, kui ta oleks särav paik maakonnas ja siinsetele kodanikele, seda saavutades miks mitte ka kaugemalt vaatajate jaoks? Olen juba varem mõned korrad toonud heaks näiteks Malmö eestlasest linnapea Ilmar Reepalu, kes on juhindunud Winston Churchilli mõtlemisest: ”Kõik rääkisid, et see pole võimalik. Siis aga tuli inimene, kes asjast midagi ei teadnud ja tegi ära”. Teatavasti sai Reepalu 1994. aastal Rootsi tagahoovina tuntust kogunud Malmös linnapeaks. Linnas oli enamik vabrikuid suletud ja tööpuudus ulatus 40 protsendini. Midagi sarnast sama perioodi Sindiga. Ei hakka praegu kordama, milliseks muutus Malmö lühikese ajaga tänu Reepalu hullumeelsete ideede eestvedamisel ja millega tema hästi valitud meeskond kaasa tuli.
Marko: Olen Malmöst mitmed korrad läbi sõitnud, kuna Taani ja Rootsi vahele ehitati sild. Lõuna-Rootsit külastades on vägagi mõtekas lennata Kopenhagenisse ja siis üle silla Rootsi. Selline elukorralduse muutus omabki nii suurt mõju, et muuta mõni „kolgas“ suurlinnaks. Ka meie piikonnal on selline võimalus terendamas. Pean silmas enne kõike Via Balticat, aga ka Rail Balticut. Pärnu lennujaama suhtes on mul oma arvamus. Mulle tundubki, et füüsiliste ühenduste kvaliteedist hakkab meie lähiaja heaolu sõltuma. Kunagi üks ameeriklane, kes oli sunnitud Tallinna ja Pärnu vahet autoga sõitma, tunnistas, et ta pole elu sees nii palju surmahirmu tundnud, kui nimetatud teelõigul sõitmise ajal. Kas me tõesti usume, et selline inimene riskib oma eluga ja tuleb Pärnu kanti ettevõtet rajama üksnes selle pärast, et me teda nii väga siin ootame?
Seega tahan tunnustada nende tegijate panust, kes tõsiselt tegelevad Via Baltica realiseerumisega. Loodan, et see saab olema selle spiraaliotsa algus, kust elu jälle üles mäge minema hakkab.
Kuid ei maksa unustada meie praeguseid ettevõtjaid, kes oma valdkonnas on päris kõvad tegijad. Fein-Elast Estonia on mitmeid kordi esile tõstetud maakondlikul kui vabariiklikul tasandil. Sindi Lankas toodetud villa kasutatakse lennukitööstuses... Selleks, et me oma ettevõtjatest rohkem teaksime, saigi 2011. a lõpus Sindi Sõnumites alustatud rubriigiga Sindi ettevõtetest. Sindis on toimunud kaks infopäeva, mis mõeldud spetsiaalselt siinsetele ettevõtjatele/tööandjatele. See on oluline, et tööandjate ja siinse kogukonna vahel oleks pidev kontakt, siis võidab sellest nii linn kui ka ettevõte.
Urmas: Mati Mettuse ajal käivitati suurprojekt, mille vilja saame nüüd nautida uute vee- ja kanalisatsioonitrasside valmimisest. Paljud tänavadki on uuemad kui kunagi varem.
Marko: See on tõsiselt hea projekt ja mul on hea meel, et selline suurprojekt on Sindis realiseerunud. Elukeskkonna kvaliteet on märgatavalt kasvanud ning sellega eeldused piirkonna arenguks tagatud. Tuleb tänada Matit ja tema meeskonda, et võeti käsile projekt, mille tulemus on tegelikult silmale nähtamatu (maa all) ning nii mõnigi on öelnud, et Sindis midagi ei toimu. Aga toimus see, et linn investeeris sellesse projekti ligi 8 miljonit eurot.
Sellise suurusjärgu investeeringut pole linn mitte kunagi varem teinud.
Samas on linn võtnud pikaks ajaks ka suure rahalise kohustuse, mis tuleb lõpuni kanda. Järgnevatel aastatel seega nii mastaabseid projekte käsile võtta ei saa, sest omavalitsustele pandud piirangud võimaldavad uusi finantskohustusi võtta vaid teatud väikeses mahus. Viimases volikogus sai kinnituse linnavalitsuse poolt tehtud ettepanek, et ehitada lisa lasteaia kohti koolimajja. Investeering pole nüüd nii suur, kuid arvan, et see on iseenesest küllaltki suure tähtsusega just noortele peredele.
Tänavatest rääkides tuleb kindlasti rääkida ka kergliiklustee projektist, millega ühendame Paikuselt tuleva tee Karja tänava ristmikult algava olemas oleva kergliiklusteega. Aga ka Viirale suunduvast teest. Ka nendeks töödeks ettevalmistamine on käinud juba pikemat aega (mõõdistused, projekteerimised) ja nüüd on need teed silmapiiril. Seega olenemata sellest, et torutööd on seljataga, jätkub meil tegemisi küllaga.
Urmas: Tulen korraks uuesti Reepalu „müsteeriumi“ juurde tagasi. Tean, et oled ka ise käinud välja väga julgeid mõtteid, mida sa pole siiski lubanud mul seni avalikustada. Võibolla võiksid siiski Reepaluga võrreldavate ideede genereerimisega teisi üllatada. Mitte kellegil pole keelatud unistada ja mitte miski ei välista võimalust ka unistuste teostumisel.
Marko: Ma ei hakkagi üritama praeguses ajahetkes grandioosseid ideid pilduma hakata. Kuid mõnest ideest on tulnud rääkida ka avalikult. Näiteks seoses laululavaga. Kohutavalt kurvaks tegev on teadmine, et ilusas kohas paiknev laululava on lagunenud ja kasutusest väljas. Sellele uue hingamise andmine tähendaks aga hoopis teistsugust lähenemist, kui seni. Ma ei näe väga pikka perspektiivi lähenemises, kus lava tehakse lihtsalt korda ja loodetakse, et küll siis midagi toimuma hakkab ja küll keegi ka vandaalidel silma peal hoiab. Muidugi on kõige halvem olukord kui mitte midagi ei tehta. Pisut ajendatud ajaloolisest planeeringust ning mälestustest siit-sealt, on mulle enim meelt mööda, kui lava lähedal asuks hotell (tagab 24 tunnise kohaloleku), pargis seikluspark ja talvel ojalohus snowdubbing’u renn. Piirkonnal oleks hoopis teine mõte ning perspektiiv.
Urmas: Selleks, et arengus jõuliselt edasi minna, peaks tingimata omama head nägemust, veenmisoskust, kindlat meelt ja muidugi ühel meelel töötavat meeskonda. Ennekõike aga poliitilist läbimurret. Üllatasid mind ja kuuldavasti ka paljusid teisi linnakodanikke hiljutise julge ja otsekohese väljaütlemisega, mis mõistagi kriipis mõnegi eneseväärikust.
Marko: Minule tundub, et praegu on linnavalitsuses väga hea koosseisuga meeskond. Meil valitseb üksteise mõistmine ja arusaam kuidas ja mis suunas linna arengut suunata. Ja selle kõige tähtsam sisend on linnaelanikelt tulev informatsioon. Seda pean kõige olulisemaks.
Volikogus tundub aga valitsevat mingi täiesti teine „keemia“, kus tähtsaks peetakse vaid kellelegi ära tegemist. Kuid just nemad peaksid kandma peamist vastutust linnakodanike ees.
Urmas: Kas saaks juba selgemates kontuurides visandada linna juubeliga sündivaid suuremaid ettevõtmisi? Tean, et Sindi Linnaraamatukogu töötajad on teinud juubeliks väga pikka ettevalmistust. Minu teada on Ene Michelis teinud märkmeid Sindit puudutavate raamatute kohta juba üle kümne aasta. Mullu sügisel tekkis raamatukogul mõte korraldada kümnetest sellistest raamatutest näitus, mis kujuneb väga põnevaks sündmuseks. Näitusele pannakse välja sadakond raamatut.
Marko: Päris palju on olnud juttu raekoja tornikellast, mille tõttu ei peatuks sellel pikemalt. Annan teada vaid kõige olulisemast, mida pole varem avalikult välja öeldud. Raekoja torni paigaldatav ajanäitaja nimetatakse presidendi kellaks. Pidulik avamistseremoonia algab kell 14.00 kella sisseõnnistamisega, mida toimetab õpetaja Enn Auksmann. Järgnevad tervitused maavanemalt ja teistelt.
Raekoja juurde kogunetakse juba pool tundi varem. Jagatakse linnapirukat ja kuuma jooki. Samas on võimalus osta endale vastvalminud Sindi raamat. Linna ajalugu käsitleva fotoraamatu valmimise heaks on tööd teinud paljud töökad inimesed, nagu Heidi Vellend, Saima Piirsalu, Sigrid Jamnes, mina ja projektijuht Katrina Tang. Soov on olnud näidata Sindi lugu vabriku piiridest väljaspool. Vaatamata vabrikus koos töötamisele on sintlasi aja jooksul iseloomustanud ühine tegutsemine ka muude ettevõtmistega, milleks on olnud muusika, teater, sport jne. Ega muidu ei oleks meie linna ajalugu nii huvitav ja väärikas. Nooremad ja uuemad sintlased ei pruugi seda teada ja nii võibki jääda neil Sindist puudulik arusaam.
Siinkohal tahan tõsiselt tunnustada raamatukogu direktori Ene Michelise tööd raamatukogu ajalugu puudutava raamatu välja andmisel ning muudes ettevõtmistes, mida peagi kogeda saame. Ootan huviga 23. aprilli – kui avatakse Sindit puudutavate raamatute näitus. Arvan, et oleme kõik saamas heade üllatuste osaliseks.
Aga 1. mail näeb enne kella avamist esinemas ka Sindi isetegevuslas: rahvatantsuansamblit Kuu, Sindi Laulukoori. Ilmselt astub koos kooriga üles ka Ave Zupsman – Oja solistina. Pärast presidendi kella avamist jätkub kontsert kevadpüha tervitusega ansamblilt Kõrsikud. Kell 15.30 toimub külaliste vastuvõtt raekoja saalis.
Urmas: Tänan, et leidsid taaskordselt aega kohtumiseks!
Samal teemal:
