Merle Esken (raamatuga), Merylin Vunk ja Kadri Veidenberg
Kristi Rulli ja Tiina Vihul
Helmekuu 30. päeval esietendus koostöös Sindi Muusikakooliga Paikuse Lasteaia Mesimumm mudilasperele mitmeti õpetlik muinasjutt „Hiirerõõm“, mille olid ühiselt ettevalmistanud Võilille rühma õpetajad Merle Esken ja Merylin Vunk.
Mesimummidel on oma lipp
Piu ja Viu jalutavad läbi vihmasabina Vahtra puiesteel, vahtralehed peakohal vihmavarjudeks, meelolu loov vaikne „vihmane“ klaveriheli saatjaks teekonnal. Nõnda algab põnev nukuteater, mis sündmuste käiku jälgivate laste silmadesse vaadates tõotab kujuneda menukaks lavatükiks.
Enne nukuteatri algust ütles Merle Esken, et kõik sai alguse hiirte valmistamisest. Kui ta Piu ja Viu valmis meisterdas, tekkis soov neile ka lugu juurde mõelda. Merilyn Vunk pani jutustuse kirja. Muinasjutt on pandud elama lastele lihtsasti arusaadaval viisil kahest teineteisest erinevalt tunnetavast hiirekesest. Kui Piu muutus järjest rõõmsamaks ja tema samm hüplevamaks, siis Viu venitas jalgu üha rohkem järgi ning otsis põhjust virisemiseks.
„Ma vaatan, sa oled viimasel ajal kuidagi mossitama hakanud, vanasti olid sa küll rõõmsam ja sinuga oli tore igasugu vempe välja mõelda! Mis küll sinu sisse on läinud“ uuris Piu. Mureliku sõbra pealekäimise järel sai selgeks, et Viu oli kaotanud rõõmu ja Piu püüdis kõigiti aidata meenutada, kuhu võis rõõm kaduda. Otsingu teekonnal jõudis Viu siili juurde. „Palun anna mu rõõm tagasi!“ Siilionu oli kui okkast torgatud. Millest sa räägid, kulla poisu?“, ei mõistnud Siilionu targemat küsida. Kuid koos Siilionuga leidis Viu lehehunnikust oma rõõmu uuesti üles. „Ma ei teadnud, et sulle haiget tegin, anna andeks,“ vabandas Siilionu ja enne kui siil silmagi pilgutada jõudis, jooksis hiireke tagasi oma sõbra juurde, kes vestlust hämmeldunult kõrvalt jälgis. „Aitäh, kulla Piu, et ei leppinud minu tusatujuga! Tänu sinule saan ma taas rõõmus olla.“ Õnnepisarad niisutasid mõlema seikleja vurrukarvasid kui üheskoos kodutee jalge alla võeti.
Vahepalasid luges suurest raamatust Merle Esken. Samal ajal sibasid hiiresõbrad lava eesriide nööril nõnda kuidas Merilyn Vunk ja muidu igapäevaselt logopeedi tööd tegev Kadri Veidenberg nukkusid juhtisid. Muinasjutu taustaks tegid muusikakooli õpetajad Tiina Vihul klaveril ja Kristi Rulli akordionil helisid, mis teksti sisuga parimal viisil harmoneerusid. Klaveri pumps või akordioni kääks täiendas pillihelidel pisikeste emotsioonidega seda, mis väikeste hiirtega jutu sees toimub. „Tiina ja Kristi olid lahkelt nõus meie kelmika plaaniga kaasa tulema, sest meie ju muusikud iseenesest ei ole,“ selgitas Merle Esken, kelle sõnul oli võimalik esimese loo kaudu samaaegselt lastele tutvustada ka klaverit ja akordionit. Etendunud „Hiire rõõm“ oli esimene lugu, millele tuleb veel kolme osaline järg. Järgmistel kordadel kavatsetakse tutvustada veel kitarri, flööti, viiulit ja trumme. „Rõõm on näha oma ala asjatundjate muigeid ja reageeringuid pillidel, mis saadavad meie loo kulgu,“ sõnas Merle Esken.
Pilli häält said omapärasel moel kaasa teha ka lapsed. Selleks jagati juba enne etenduse algust mudilastele rohkelt ajalehti, mida krabistades, kärtsutades, lehvitades ja muul viisil mudides tekitati päris huvitavaid sahisevaid ning kärtsuvaid helisid.
Samal teemal:
