Pärast suvist vaheaega viiendat korda kokku tulnud Sindi ajalooklubi meenutas 5. septembril oma linna üht kuulsamat sportlast Aleksander Kaske, kelle sünnist möödus 21. augustil 110 aastat.
Aleksander Kask, foto aastast 1928
Klubi liikmetele tegi ettekande ja vastas paljudele küsimustele Eesti Spordiajaloo Seltsi liige Heldor Käärats, kes on Eesti tõstespordikohtunik ja raskejõustikuveteran. Aukülalistena viibisid kohal Aleksandri pojad Aleksander ja Juhannes, kellest esimene on praegu Sindi Linnavolikogu esimees ja teine treenib Sindi Spordiklubi Kalju noori tõstjaid.
Kõneldes Aleksandrist rõhutas Heldor Käärats ilmse tundeelamusega spordikuulsuse eriliselt sügavat sõprust, mida tal oli õnn oma vanema kaaslase juures lühikest aega kogeda. Kääratsi sõnul on Aleksandri puhul kahtlematult tegemist suure ja vastupidava inimesega nii spordis kui elus. Tema isik väärib suuremat tutvustamist ka seepärast, et teatud ajal vaikiti jõumehe teeneid Eesti spordis maha.
Kääratsi sõnul on jõumehi pikki aastasadu hinnatud suure austusega ja arusaadavalt kuulub raskejõustik eesti rahva vanimate harrastuste nimistusse. Käärats esitles paljusid nimekaid sportlasi, kes on saavutanud häid ja väga häid saavutusi. Siiski on viimasel ajal täheldatav tagasiminek, mis sunnib asja uuesti tõsisemalt käsile võtma.
Tulevane tõstja ja spordikohtunik Aleksander Kask sündis omaaegses Tammiste vallas neljanda lapsena kuuelapselisesse perre. Tema isa Andres ja ema Anna töötasid Sindi vabrikus. Pere elas vabriku kasarmu ühetoalises korteris. Tõstespordiga tegi ta algust 1920. aastal Sindi Kaljus. Ajavahemikul aastast 1925 kuni 1939 saavutas tõstja sulgkaalus 14 korda Eesti meistritiitli ja püstitas 16 Eesti rekordit. Tema isiklikud rekordid: surumine 86,25, rebimine 82,5, tõukamine 110, vasakuga rebimine 67,5, kolmevõistlus 265, viie tõste summa 405.
1928. aasta Amsterdami olümpiamängudel jagas Aleksander 14.–15. kohta, mis oli küll selgelt allpool tema tegelikke võimeid. Miks nii juhtus, seda on palju kordi küsitud ja küsiti ka kolmapäeva õhtul. Kääratsi ja Juhannese hinnangul võinuks tema tulemus olla ka kuues kuni kümnes koht, mida kinnitasid juba paar kuud hiljem toimunud võistlustel saavutatud tulemused. Kuid selline võistlussport ongi, kus õige ajastus või muud tähtsad asjaolud võivad otsustavat sportlikku tulemust oluliselt mõjutada. Kuid mõneti ebaõnnestunud Amsterdami järel esines olümpiaatleet rebimises parema käega 55 kg (1931. a.); rebimises vasaku käega 67,5 kg (1930. a.) ja tõukamises vasaku käega 55 kg (1931. a.) rekorditega, mida ei ole ületatud praeguse ajani.
Aleksandrit autasustati 1936. aastal Pärnumaa parima sportlase tiitliga, samal aastal omistati veel Pärnu Spordiliidu esimene kuldmedal ja juba järgmisel aastal autasustati Eesti Spordi Keskliidu ekstraklassi kuldmärgiga.
Aleksander tegutses ka tõstekohtunikuna, alates 1963-st omas ta vabariiklikku kategooriat. Unustada ei tohiks ka tema asutajaliikmelisust Sindi Kaljus ja kuulumist seltsi juhatusse aastatel 1924–1927.
Isiklikku ellu saabus tähtis muutus 1930. aastal kui Aleksander abiellus. Perre sündisid kolm poega: Aleksander (1931), Juhannes (1933) ja Mihkel (1934). Muide, ka koreograaf Teet Kask võib tunda uhkust oma vanaisa üle.
Aleksandri jälgedesse suundus aga ainsana poeg Juhannes, kes on alates aastast 2000 korraldanud oma isa mälestuseks tema nimelist Sindi tõstevõistlust. Järgmise aasta 15. aprillil oma 80. juubelit tähistav tõstetreener ja kohtunik Juhannes on sarnaselt oma isale ja vendadele samuti õppinud Sindi ajaloolises koolimajas. Karl Kiisa juhendamisel harrastas Juhannes tõstmist aastatel 1952 kuni 1965. Tõstetreeneri I kutsetase omistati talle 2007. aastal, aga alates 2000-st tegutseb ta treenerina Sindis. Oma isa eeskujul on ta kohtunikuna tegutsenud aastast 1975. 2008, 2009 ja 2011 nimetati Juhannes aasta parimaks tõstekohtunikuks. Sindi Spordiklubi Kalju juhatusse on ta kuulunud alates aastast 1990. Juhannes Kask pälvis auväärse nimetuse Sindi aastainimene 2009 tänuks sporditöö eest oma kodulinnas.
Juhannes meenutas, et ema viibis raskesti haigena Viljandis ja nii kasvatas isa üksinda kolme poega. Sageli võttis isa poisid tõsteruumi kaasa. Spordituba asus siis vanas klubihoones. Vajaliku ruumi ehitas spordiselts Kalju oma rahadega. Raha saadi ka spordiürituste piletite müügist ja annetustest. Juhannes rääkis sellest, et isal oli kodust väljumise ja treeningutele jooksma minemisega parajalt tegu oma poistega, kes tahtsid ikka kaasa joosta. Pojal on meeles, et isa tavaline jooksutee kulges Sindist Pärnu ja tagasi. Kord olevat keegi vabriku ühistu omanikest tõllaga mööda sõites teinud peatuse ja andnud koguni summsa raha ning soovitanud jätkuvalt sportida, mäletas Juhannes.
Juhannese ütluste järgi oli tema isa väga töökas ja agar kalapüüdja Sindi paisul. „Poisid kükitasid paisu äärel reas, sageli oli kaasas ka onutütar Eha Koiksoon. Põnev oli oodata, kas ikka kala näkkab.“ Tol ajal meie mõistes riiklik kalakaitse inspektsioon puudus ja lubatud oli lõhe püük ka paisul.
Aktiivse mehena kuulus Aleksander Kaitseliitu ja hiljem ka Omakaitsesse. Need asjaolud jätsidki Nõukogude okupatsiooni perioodil võimeka spodientusiasti Sindis unustusehõlma ja vahepealsel ajal kõneldi temast vähe. Peamiseks põhjuseks sai 9 aasta pikkune vangistus Siberis, mis varjutas sportlase tulemusi ja kuulsust.
Juhannesel on selgesti mällu sööbinud isa ära viimine. Perekond – isa ja kolm poega – elasid siis kivikasarmus Sindis Pärnu mnt 59 majas. See oli kööktuba. „1944. aasta oktoobris astus vastu ööd sisse mustas mantlis võõras mees, peas mereväe müts ja teatas, et isa tulgu kaasa. Poisid hakkasid kõva häälega nutma, võtsid isal ümbert kinni, embasid jalgu. Vangistaja süda läks arvatavasti haledaks. Ta ütles, et tuleb hommikul järele. Kõlas lause: Kui ära lähed, juhtub lastega midagi. 19. novembri hommikul tuldigi uuesti järele.“ Pojad ei näinud isa 9 aastat. Aleksandri jutu järgi määrati karistus 10 + 5 aastat § 58 alusel. See oli 1926. aasta redaktsiooni kohaselt Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahv, mille erinevate alapunktide alusel inimesi okupatsiooni võimu poolt represseeriti. Süüdistusena nimetati aktiivset sporditegevust, kuulumist Kaitseliitu ja Omakaitsesse. Isa Siberis olemise aja kasvatas poegi vanaema. Raskused olid suured, vahel kummitas isegi nälg. Poegadest kaks omandasid eluks vajaliku hariduse, millest kolmas siiski loobus.
Juhannes Kask teenis sõjaväes 4 aastat. Selle aja sees kuulati teda kahel korral julgeoleku poolt üle. Oma ankeedis oli ta kirjutanud, et isa on teadmata kadunud. Sõjaväes olles sai ta isalt vaid ühel korral kaardi. Aleksander Kask viibis vangistuses Magadani oblastis Habarosvki krai kullakaevanduses, kust polnud võimalik koju saata mitte ühtegi teadet ega kirja.
1956. aastal võis Aleksander tulla koju tagasi. Ta ei armastanud vangistusest palju rääkida ja oli selles asjas kinnine. Juhannesel on isa jutust meelde jäänud, et vangis kannatati nälga, oldi kurnatud ja ükskõiksed. Igal hommikul viidud surnuid muldonnidest välja ja pandud regedele. Laibad laoti kaugemal metsa äärde maha polaarrebastele või huntidele söömiseks. Vangide seas kõlanud lause: „Inimesed viidi rebastele.“ Hiljem, kui toitlustamine paranes, hakkasid vangid omavahel ka rohkem suhtlema. Kuna Aleksander oli kõhn mees ja sportlike eluviisidega, mis muutis organismi tugevaks, siis pidas ta vangistuse raskustele vastu. Kuni surmatunnini tunnistasid arstid Aleksandri südame tugevust.
Aleksander suri Tartu haiglas 31. märtsil 1965. aastal. Veresoonte operatsioon läks küll hästi ja ta tuli haiglast paranenuna koju, aga vaatamata arstide keelule hakkas tööle. Minnes naabritele lage remontima ütles tervis üles ja Aleksander ei elanud enam kopsupõletikku üle.
Aleksander Kaske ja tema võite meenutavad rohked medalid, mis tänu poegadele on õnneks säilinud. Neid polnudki kerge hoida, sest medalikarpe kaunistasid sinimustvalged värvid.
Klubi vestluses osalenud Sindi Linnavalitsuse kultuuri- ja haridustööspetsialist Sigrid Jamnes tutvustas kava sellest kuidas Sindi Gümnaasium kavatseb seoses kooli juubelipidustustega pidada oktoobri lõpus järjekordse õpilaskonverentsi, mis sel sügisel keskendub kooli vilistlast Aleksander Kaske meenutama. Konverentsil kajastub kuulsa atleedi elulugu ja tegevus, korraldatakse ka õpilaste vahelised jõukatsumised koos näidistõstmisega. Selleks ajaks valmib samuti Vello Paluoja tööna Aleksander Kaske kujutav portree, mis leiab auväärse koha varem valminud Sindi kooli vilistlaste portreede hulgas.
Samal teemal:
