Trivimi Velliste: sümbolitel on ajaloos suur kaal
Palusin Trivimi Vellistelt kokkuvõtvat tagasivaadet priiuse põlistumise päeva pühitsemisele ja sellele eelnenud kaheksa kuud kestnud ettevalmistusele.
Priiuse põlistumise päeva pühitsemiseks valmistuvad Tori Põhikooli ja Sindi Gümnaasiumi õpilased harjutavad Eesti Sõjameeste Mälestuskiriku juures lipu hoidmist
Trivimi Velliste: Tänane maailm on väga kinni jooksvates argimuredes – rohkem, kui oleks põhjust. Püüd aeg-ajalt nendest kõrgemale vaadata aitab kaasa ka argimurede lahenemisele.
Ajakirjandus siiski tuli selle teemaga tasapisi kaasa, eriti kui lähemale jõudis riigi 95. sünnipäev. Aastavahetusel osutasid 27. märtsile nii meie riigipea kui ka valitsusjuht. Sellele päevale pöörasid tähelepanu nii Postimees kui ka Eesti Päevaleht, rääkimata Maalehe Pärnumaa blogist, aga ka Pärnu Postimehest. Tõsi, suurem tähelepanu jäi viimastele nädalatele.
Tõepoolest võttis Sinu järjekindel pingutus lõpuks vedu. Kuidas jäid päevaga rahule?
Trivimi Velliste: Pingutajaid oli palju. Viis seltsi-ühingut koos EELK ja Kaitseliiduga tegid kaks üleskutset pühitseda seda päeva ennekõike tänumeeles, enesessesüüvivalt, pigem rohujuure tasandil kui suurüritustena. Seda võeti kuulda. Olulise murrangu tõi kaasa ajakirja Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho, kes 5. veebruaril tegi ettepaneku kutsuda seda päeva priiuse põlistumise päevaks. See väljend sai kohe tuule tiibadesse ja huvi kasvas. Ettevalmistuste kohta kogus jooksvalt teavet Riigikantselei, kes muide rahastas osaliselt ka Eesti Posti väljalastud ja Indrek Ilvese kujundatud kauni tervikasja, mida pidulikult esitleti Eesti Pangas. Eesti Lipu Selts lasi käibele Tiina Sildre kujunduses Tunne Kelami fotoga postkaardi. Lipu Seltsi algatusel valmistas Miniplasti märgikoda Meelis Pääbo käe all väga õnnestunud ja taganõutud päevakohase rinnamärgi. Kõik kolm nimetatud meenet saadeti ka maakonnalinnadesse – maavanemad võtsid selle päeva vägagi südamesse. Nii et ettevalmistajaid oli väga palju ja väga erinevatel tasanditel.
Rahvusringhäälingu Terevisiooni otselülitused Tallinnas, Pärnus, Tartus ja Kuressaares vajutasid tervele päevale juba varajasel hommiktunnil tugeva pitseri.
Trivimi Velliste: See on tõsi. Rahvusringhäälingu panus päeva õnnestumisse oli otsustav.
See on näide meie ajakirjanikkonna missioonitundest. Küsimus ei ole ainult kõrges professionaalsuses, veelgi olulisem on, et ajakirjanikud teavad, et ka nemad on selle riigi kodanikud ja nendest oleneb vägagi selle maa ja rahva tulevik. Rahvusringhäälingu raadiokanalid mängisid keskpäeval hümni – paljudes koolides katkestati tunnid, koguneti aulasse ja lauldi kaasa! See oli väga liigutav vaatepilt!
Trivimi Velliste: Kõige rohkem tuleks vältida üksteisest möödarääkimist. Mõned nurisevad, miks räägitakse esimesest ja teisest Eesti Vabariigist. Ja täie õigusega! Eesti Vabariiki on olnud ainult üks – katkematult nüüd juba üle 95 aasta, tänaseks täpsemalt 34 732 päeva. Kuid vabaduseaegu on olnud tõepoolest kaks – esimene 7890 päeva, teine tänaseks juba 7892 päeva. Ajaloos on mõned asjad kokkuleppelised – nagu näiteks riigi sünd 24. veebruaril 1918.
Pärnu Endla rõdult kuulutati riik teatavast päev varem välja, aga aluseks on võetud sündmused pealinnas. Vaielda selle üle, kas 1918. aastal oli Eestis Saksa okupatsioon või mitte, näib üsna viljatu. Eesti rahvasuu nimetas 1918. aasta suve mustaks suveks. Ja teisalt, lugeda Nõukogude okupatsiooni alguseks 6. augustit 1940 on selgelt naeruväärne. NSV Liidu Ülemnõukogu vastav otsus Eesti „vastuvõtmise“ kohta N. Liitu oli algusest peale õigustühine.
Eesti Vabariigi õigust ja Stalini õigust ei maksa omavahel segamini ajada. Pean meie tehtud arvutusi põhjendatuiks, nendega on nõusutnud kõik ajaloolased, kelle arvamust olen küsinud. See muidugi ei tähenda, et mõni ei võiks jääda teistsuguse arvamuse juurde.
Kuidas on lugu priiuse põlistumisega meie lõunanaabritel? Läti saatus on ju vägagi meie sarnane!
Trivimi Velliste: Lätlased pöörasid selle päeva lähenemisele minu teada tähelepanu alles üsna viimasel minutil. Mu järelepärimise peale vastas sealse kaitseministri parlamendisekretär
Veiko Spolitis (pooleldi eestlane), et 21. märtsi hommikule on kavandatud pidulik auvahtkond Riias Vabadussamba juures. Lätlaste priiuse põlistumise päev saabus meist veidi varem, sest nad kuulutasid oma riigi välja meist hiljem.
Mida ütled kokkuvõtteks?
Trivimi Velliste: Tahaksin südamlikult tänada neid kümneid, sadu ja tuhandeid kaasmaalasi, kes selle päeva tähendust mõistsid ja midagi selle mõistmise kinnituseks ette võtsid. Kõige paremini on selle päeva olemuse kokku võtnud esimene sõjajärgne USA suursaadik Eestis Robert Frasure, kui temalt 1992. aastal küsiti, kas Eesti iseseisvus jääb püsima. Ta vastas: „Ma ei tea. Aga ma tean – iga päev iseseisvust teeb Eesti iseseisvuse püsivamaks.“
Tänan ja jõudu uuteks algatusteks-ettevõtmisteks!
Samal teemal:
