Eile õhtul kogunes Pärnu Bluesiklubi tavapärasel viisil Pärnu Jahtklubisse, et veidi tavatumal viisil jõulueelset aega koos bluusi sõpradega veeta. Kohal olid Rääma Blue, Swing-X ja muidugi Bluesiklubi Band ise. Erikülalisena esines Pööloy Gläänz ja üllatuskülalisena astus uksest sisse jõuluvana. Klubiõhtu otsa tegi lahti aga hoopis Elmu Sadulsepp, kes keerutas sissejuhatuseks plaate.
Bööloy Gläänz: Kalev Koidu, Meelis Sarv, Raer Saar
Klubilise tegevuse eestvedaja Üllar Kallau kuulutas Facebook’is, et sel korral esitavad kõik jõululaule ja meenutavad möödunud aastat. Kuidas jõululaulud bluusistiilis kõlavad, huvitas mindki. Tegelikult ei lootnudki kuulda traditsioonilisi jõulumeloodiaid, aga Üllari
etteütlemise põhjal sain teada, et siiski oli meeste esinemiskavas ka mõni jõululaul. Bluesiklubi Bandi esituses kõlas „Piparkoogi poiste laul“ Albert King’i Matchbox-blues’i versioonis. Swing-X esitas Irving Berlin’i „White Christmas“ (valged jõulud).
Üllari poeg Kait Kallau
Hoopis rohkem oli jõulusid tunda jõuluvana kohalolekust, kes olevat hakanud kaugelt põhjamaalt saaniga tulema, seejärel liisinud auto ja kui liisimiseks enam raha ei jätkunud, tuli edasi juba jala, kuni jõudiski õigeks ajaks Bluesiklubi jõulusid pidama. Jõuluvana oli igati väga nooruslik ja lustlik, tatsas saalis ringi, tervitas paljusid kättpidi, haaras noore naise tantsupõrandale, mängis suupilli ja lõpuks laulis mitu laulu ka mikrofoni sisse. Viimane tegu oli otsekui tellimise peale, sest Rääma Blue solist ja kitarrist Papa Jansen oli ansambli esinemise ajal puudu. Kuna jõuluvana astumised ja keha kõverdused esinemise ajal olid üsna üksüheselt sarnased Papa Janseni esinemise maneeriga, siis vist keegi erilist puudust ei tundnudki muidu korralikult õigel ajal õiges kohas olevast mehest. Pealegi oli jõuluvana väga lahke mees ja lubas külalistel teha, mis kellegile kõige rohkem meeldis: laulda, tantsida või luuletusi lugeda. Kõige rohkem eelistati luuletuste esitamist. Päris imekspandav oli kogeda, kuivõrd andekad ja hea mäluga kõik bluusisõbrad on, et suutsid ilma ettevalmistamata pikki värsse deklameerida. Pealegi pidi iga esineja kohustuslikus korras ka suupilli mängima. Tasu oli muidugi ka andekate inimeste vääriline, pärast pillilugu jättis jõuluvana
suupilli esinejale kingituseks. Suupilli said ka need kingituseks, kes laulda, tantsida ega luuletust lugeda ei suutnud, sest suupillile oskas eranditult igaüks õhku sisse puhuda. Mina puhusin nii kõvasti, et jõuluvana kartis pillikeelte katkemist. Siiski jäi pill terveks ja sain minagi elu esimese suupilli koduteele kaasa.
Ain Kurg
Viimasena võttis esinemise järje üle Bööloy Gläänz. Ansambel on kirjade järgi alguse saanud juba 1989. aastal. Vahelduva eduga on ta kokku- ja lahkuminekuid üle elades ning koosseise vahetades jõudnud käesolevasse jõuluaega. Kas nad ka jõulumuusikat tegid, see jäi triolt pärast esinemist küsimata. Küll aga püüdsid mehed, kes harjunud muidu enamjaolt rocki või äratuntavalt
gläänzi musitseerima, seekord bluusi teha. Esitatud lood olid hästi pikad ja muusikud kahtlematult väga head, iseäranis Kalev Koidu soolokitarri helid. Vaikselt nagu vari ilmus korraga Bööloy Gläänz’i esinemise ajal pillimeeste lauda viimaks ka Papa Jansen isiklikult. Kitarrikohvrit ei paistnud tal üldsegi kaasas olevat, siiski oli ta ühe väga iseäraliku lipsu kaela sidunud, mis vilkus ja tekitas koguni jõuluhelisid.
Jõuluvana ja Lauri Uus on vanad sõbrad
Samal teemal:
