Sindi Lasteaial on kujunenud kena tava kutsuda jõulude eel lasteaias pikka aega töötanud inimesed pidulikule vastuvõtule. Lumised teed ja kõva külm ei saanud takistuseks 20-le meeles peetud pensionärile, kes rõõmsal meelel taas endist tööpaika külastasid. Selle toreda sündmuse on ellukutsunud Viivi Palmissaar, kes 1993. a. lasteaiajuhatajaks saades otsustas juba samal aastal kutsuda külla 10 ja enam aastat järjestikku tööl olnud pensionipõlve pidavad lasteaia töötajad. Nii on see kombeks saanud jõuluajal nüüd juba 17 korral, et taaskohtuda staažikate, pensionipõlve pidavate kolleegidega.

Fotodel: 1) Viivi Palmissaar vanade kolleegidega; 2) Jõuluküünla süütamine pidulaual

Kehtib kõnepruuk, et lastega töötavad inimesed ei saagi kunagi vanaks. Seda kinnitas eilne kohtumine jõuluvanaga. Vaimuteravus jõuluvanaga jutlemisel, salmide lugemine, laulmine, tantsimine – kõik need on iseenesest mõistetavad anded, oskused või mõlemad koos, ilma milleta pole aastate kaupa laste seltsis olemine mõeldav. Asjad, mis kunagi omandatuna on inimese sisse kinnistunud, ei kao iialgi.

Kuid enne jõuluvana saabumist panid lapsed ja praegused lasteaiatöötajad pensionäride noored hinged põlema täiesti isesuguste etteastetega. Kuna Kullemi Tirtsudel seisis ees juba tund aega hiljem uus esinemine Pärnus, siis tegid Sindi pisikesed iluvõimlejad otsa lahti ja näitasid, mida õblukesed ja ülipainduvad kehad võimaldavad teha.

Fotodel: 1) Kullemi Tirtsud, 2) Top Ten Solistina laulab Sigrid Jamnes

Järgmisena hoidsid 9 lasteaia töötajat ja lastevanemat käes küünlaid, et laulda oma ansambliga Top Ten laulu „Süüta küünal” ja „Talve võlumaa”. Talve võlumaa jätkus ka siis, kui põrandal asusid tantsima õhkõrnadena liuglevad „Lumehelbekesed”. Kohati paistsid nad otsekui taevast langevate inglikestena. Väga armas vaatemäng!

Võlumaale sobitusid kergelt lendlevate lumehelveste kõrvale ka kuldkollased „jõulutähed” inglikeste õrnal häälel laulma ja tantsima. Et tähekesed saaksid pimeduses veel kaunimalt särada, siis oli neile kaasa antud ka valgust näitavad küünlad.

Külm ilm ei vähendanud valgete jänkude jõululusti. Valgest lumest eristusid nad vaevumärgatavalt helesiniste seelikutega, mis olid samuti valgeid täppe täis, ent pikakõrvaliste mänguhoog oli märksa suurem kui rahulikel lumehelbekestel.

Viis poisikest hundikutsikate rollis moodustasid üheskoos väga sõbraliku kamba, kui nad käsi õlgadele asetades sirges rivis tantsisid. Omavahelises arutluses leidsid, et kõik on neil ühtemoodi. „Vaata kui pehmed käpakesed mul on,” näitas üks ja ülejäänud kordasid kooris, et minul ka, minul ka ning samal viisil jätkati kõrvade, saba ja muu võrdlemises.

Veel esines lasteaia töötajate ansambel ja naisrahvatantsurühm. Kontsertelamuse pakkus ka tuntud laulja ja kunagine Sindi Lasteaia  muusikaõpetaja Ester Noormägi, kes esitas Arne Oidi „Süüta küünal” ja „Sellel ööl”. Klaveri taga istudes aga pani kõik koos laulma jõuluvanale mõeldud laulu „Oh kuusepuu.”

Fotodel: Ester Noormägi

Jõuluvanalt kingid kätte saanud, tegi lasteaiajuhataja Viivi vanadele kolleegidele lühikese maja tutvustava ringkäigu, sest peale suurt remonti on mõndagi põhjalikult muutunud. Keegi ei varjanud ahhetavaid üllatusi, kui jõuti ringkäiguga 0-korrusele, mis ei meenuta millegi poolest keldrisse astumist. Vahest ehk liig madal väljavaade kitsukestest akendest tuletas meelde, et viibitakse veidi allpool maapinda. Kõik on säravpuhas ja külaliste vastuvõtuks igati paslik paik.

Üle pika aasta uuesti kohtudes oli uudistamist ja omavaheliste muljetevahetamist õige rohkesti. Midagi, mis kõrvu pidama jäi, oli ühe nime mitmekordne kuulmine. Fadme Nedjak töötas aastatel 1955-1980 lasteaia juhatajana, seega 25 pikka aastat. Temast veel kauem on töötanud vaid prl. Elsa-Alberta-Karoline Jakobs, teised tunduvalt vähem aega. Fadme Nedjaki meenutati, kui väga sõbralikku ja meeldivat juhatajat, kes on endiselt elu ja tervise juures, kuid kahjuks ei õnnestunud tal seekord teiste kutsututega kohtuda.

Samal teemal: