Paras paar autosid testima
Olaf kuulub Eesti ralliparemiku hulka kaardilugejana, Tanel aga on kirglik motomatkaja. Maaleht rääkis nendega juhilubadest ja autodest, liiklusest ja tsiklitest.
***
Kaua te autot olete juhtinud?
TT: Olen praegu 31 ja juhiloa sain 16aastaselt. Eks ma sõitsin enne ka, muidugi mitte avalikel teedel. Algaja loaga tohtisin autot juhtida vähemalt kaheaastase juhistaažiga täiskasvanu kõrval. Mõnikord võtsin kaasa oma klassivenna, kes nägi väheke vanem välja. Aga hästi harva - mul endal polnud autotki.
OS: Mina olen praegu 35, ja juhiloa sain mõni aasta pärast seda, kui mul 18 täis tiksus. Aga ma ei saa ümber lükata väidet, et pole enne loa saamist autoga sõitnud.
Mis autod teil on olnud?
TT: Esimese auto sain 18aastaselt: BMW 316, 1979. aasta väljalase. Umbes 10 000 krooni eest, mis tollal päris suur raha. Sa kurivaim, küll see lagunes igast otsast! Vend on mul osavamate kätega kui mina ja tema, vaeseke, pidi seda kogu aeg parandama. Korra nädalas läks midagi katki.
Pärast BMWd ostsin tuliuue Fiat Marea. Järgmine oli Honda Prelude, sellest järgmine Ford Mustang. Siis sõitsin tükk aega Ford F-150 kastikaga, see oli ka igavesti äge. Tollal hakkasingi Ameerika autode fänniks ja praegu on mul diiselmootoriga Chrysler 300C.
Ameerika-pisiku kõrval on mul teine pisik veel - motopisik. Olen tähele pannud, et need käivadki sageli käsikäes. Leidub muidugi igasuguseid, mu tsiklisõprade seas on ka näiteks Audi-fänne.
OS: Esimene auto oli mul Saab 96, see oli kõige isikupärasem. Pärast seda tulid rohkem tarbeautod. Päris palju, sest tänapäeval pole niikuinii mõtet ühte autot kuni surmani pidada.
Praegu on mul väga tavaline Subaru Impreza, aga tuunitud niisuguseks, et näeb hästi eriline välja.
Sisu poolest on ta nagu tavaline jaapani auto ikka ja üsna töökindel. Kunagi ma sõitsin isegi Impreza STIga. Aga siis leidsin, et pole ikka mõtet ralliautoga tööl käia. See raiskab lihtsalt ressurssi, ka loodusressurssi.
Kui palju te aastas autoga läbi sõidate?
OS: Päris palju, eriti nüüd, kui elan linnast väljas. Vanemad ja sugulased on kõik Lõuna-Eestis, sõbrad ka. 40 000-50 000 kilomeetrit aastas sõidan ikka ära.
TT: Mina olen enam-vähem tavaline autokasutaja ja mul pole Lõuna-Eestis palju sugulasi, sõidan 30 000 kandis aastas. Aga nagu Olafil, käib minulgi suur osa suvest tsikli seljas.
OS: Ühel aastal sõitsin tsikliga ikka päris palju, minu arust 7000. Aga möödunud aastal võis olla vabalt 500. Puhtalt praktilistel põhjustel. Ma võtsin koera, tegin aia koera-kindlaks ja ei viitsinud kogu aeg väravat lahti teha, et tsiklit välja ajada. Nüüd on koer targemaks saanud, ma võin värava lahti teha ja sõidan vast tsikliga jälle rohkem.
TT: Mina ei oska kilometraaži öelda. Ainuüksi tsiklitega reis ümber Musta mere andis 12 000 korraga. Viimased neli aastat olen alati pikki reise teinud. Alustasime Krimmist, siis oli see Musta mere tuur, eelmisel aastal sõitsime risti läbi Siberi, Baikali äärest koju tagasi. Koos nendega tuleb suve jooksul ikka 15 000 ära.
Kas olete korralikud liiklejad?
TT: Pean tunnistama, et sain just eelmisel nädalal trahvi. Puhtast tähelepanematusest. Sõitsin sõber Olafile külla mööda sellist teed, kuhu ma üliharva satun. Ma tõesti ei osanud arvata, et sellisel laial maanteel, kus maju ka ümberringi pole, lubatakse ainult 50ga liikuda. Oma meelest sõitsin vaikselt, 70-80 vahel. Aga kuna riigikassa on tühi, tuleb igal kodanikul oma panus anda. Trahv läks rahandusministeeriumi arvelduskontole.
OS: Mina olen vist päris korralik liikleja, laiskus aitab sellele kaasa. Autoga sõita on mitu võimalust. Üks on rahulik kulgemine, teine töötegemine ja kolmas sporditegemine. Ja kuna ma autosporti teen, on mul päevi, kus pean nii kiiresti sõitma kui võimalik. Ülejäänud päevadel sõidan nii aeglaselt kui võimalik. Ujun üldises voolus kaasa ja mind ei häiri liikluses mitte miski.
Nii et Eesti liiklus polegi nii hull?
OS: Kui inimesed kurdavad, et see on nii metsik, tasub käia mõnes maailma suurlinnas. Siis alles näeb, kuidas liiklus võib olla tõeliselt raske.
TT: Kaugele pole vaja minna. Moskva või Peterburi on juba kohad, kus saab maitse suhu. Moskvas ei kehti küll ükski seadus.
Ummiku ajal on kõik sõiduread paksult autosid täis ja kõnnitee samamoodi. Aga sellega harjub ära. Kusjuures kõik sujub, teised lasevad sind vahele ja ei ole sugugi nii, et keegi tuleb ja annab sulle tappa.
OS: Inimesed ei püüa seal liikluses omavahel konkureerida. Ma olen sõitnud veoautoga Mauritaanias. Seal on täiesti ükskõik, kas sõita ringristmikule päri- või vastupäeva. Inimesed on valdavalt kirjaoskamatud ja pole kunagi lugenud liikluseeskirja. Aga ikkagi oli seal üsna turvaline, probleeme polnud.
TT: Ku ise oled roolis närviline, siis tundubki, et kõik ümberringi on väga halvasti. Mina olen ka suhteliselt rahulik liikleja.
Olen käinud tsikliga kiirendusvõistlustel ja ei näe põhjust, miks ma peaksin Estonia teatri ees tagarattal või esirattal sõitma. Tsikliga matkamine on palju ägedam. Võtad elu rahulikult, imetled loodust, kultuuri ja inimesi, mitte ei pane kahesajaga, ige paljas.
Avariidesse olete sattunud?
TT: Kui mul olid alles "piimaload", suutsin raadiomaja parklas Olavi Pihlamäe autole sisse sõita. Mul oli isa Žiguli istumise all, võtsin kadunud Terje Sootsi peale, et ta koju viia ja läksin muidugi härga täis. Tagurdamisel ei vaadanud ma üldse taha ja olingi kõmmdi! Pihlamäe autol sees.
Ja nagu needus, astus Olavi kohe nurga tagant välja. Ta oli ikka suhteliselt nördinud, tema nägu ma ilmselt niipea ära ei unusta.
Mul oli endalgi päris kõva šokk, sest papsi Žigulil oli ka taganurk segamini. Terje lohutas: praegu oled väga nukker, aga aastate pärast meenutad seda huumoriga.
OS: Mulle on kaks korda täpselt sama tänavanurga peal ette keeratud. Üsna lühikese vahega. Sain just auto uuesti korda, siis tuli jälle. Küll mitte seesama inimene. Kaks korda olen ise auto üle katuse keeranud, aga mitte liikluses.
