Ratastoolis peremees juhib talu maalide keskelt
"Kui meie hakkasime Lembituga 1990ndate algul kurameerima, rääkisid kõik, et ma teen seda raha pärast - ikkagi rikas väliseestlane. Aga see ei ole nii!"
Leeli talu perenaine Liisa ehk Anna-Liisabet on särtsu täis nagu Siberi eestlaste järeltulijale kohane. Toetab oma sõnade kinnituseks kaks paljast jalga tugevalt vastu köögipõrandat, et keegi vastu ei vaidleks! Sära ja naer tema palgelt ei kao.
Paljajalu jookseb ta kööginurga ja elutoa vahet, segab suppi pliidil, tõttab rõdule, kus kerkivad saiad, silmapilk on perenaine tagasi oma armastatud abikaasa Lembitu juures, lükkab ta ratastooliga külalistele lähemale. Ja rõhutab: "Lembit on üks vägev mees! Ta on nii palju Eestit aidanud! Tegi muinsuskaitset ja kõike Eesti heaks!"
Lembitu poeg Toomas, Kanadas sündinud ja kasvanud ning Torontos majandushariduse omandanud, on vaoshoitum. Kerge aktsent reedab, et mees on välismaalt. Tugev päevitus ja parkunud käed näitavad, et selle talu noorperemees on kõva töömees.
"Olen Kanadas sündinud ja üles kasvanud, aga see Eesti juurte tunne on mul lapsepõlvest saati veres. Mulle räägiti Eestist väga palju, käisin Kanadas eesti koolis ja tegelesin eestlusega. Eestimaa oli minu jaoks otsekui muinasmaa - selline koht, mida võib-olla ei saa kunagi olema," räägib perepoeg Toomas. Lisab, et algselt sellisele mõttemaailmale üles ehitatud Eestit on ta kogu aeg pidanud oma päris kodumaaks. Nüüd ongi perega päriselt Eestis.
Peremees Lembit Soots, kes tänavu oktoobris tähistab 85. juubelisünnipäeva, on aga rahulolev nagu ikka mees, kes lõpuks ometi on koju oma juurteni jõudnud.
"Mu isal oli seitse last ja kõik nad kasvasid talus üles mõttega, et lapsed peavad tööd tegema," ütleb Lembit. "Meist pidid saama talupidajad ja talu edasikandjad. See mõte on mind kaugest Kanadast Eestisse tagasi toonud."
Kunstnikust talupidaja
Praegu on Leeli talu südameks uus hele mitmekordne elumaja. Kõrgete lagedega eluruumis on terve sein klaasist, sealt avaneb avar vaade aeda ja põldudele. Keset tuba laiutab suur ahi, seintel on peremehe maalid.
Läbi klaasuste on näha ateljeed, mis kõrgub läbi kahe korruse, täis Lembit Sootsi jõulisi maale - suured pinnad, puhtad värvid, tugev pintslilöök. Abstraktne ekspressionism. Silma hakkab osa hiigelsuurest maalist mõõtmetega 2,5 x 9 meetrit - see on "Sümfoonia", kus kujutatud kogu Toronto sümfooniaorkestrit. Kirevas "Apelsini" 5osalises seerias on Sootsi sõnul mõjutusi New Yorgi kunstikooli aegadest.
Aga peremees pole enam ammu pintslit kätte võtnud.
"Talupidamine ja põllumajandus on huvitavamad kui kunst. See hoiabki mind maalimast tagasi," ütleb Soots. Tema töölaual on hoopis reas arveraamatud külvikordade ja muude põllumajandusnäitajatega.
Ehkki ratastoolis, juhib Soots vitaalselt vägesid siin talus. Maad on harida üle 500 ha, karjamaal nosib 68 lüpsilehma ja palgatöölisi on kuus, kaasa arvatud perenaine Liisa ja perepoeg Toomas esimesest abielust.
"Isatalu pole mul kunagi meelest läinud! Kui põgenesin 21aastaselt Rootsi, oli algul kogu aeg tunne, et jään siia kaheks-kolmeks nädalaks, ehk siis saab tagasi. See lootus oli minus kogu aeg läbi 40-50 aasta, et saan ükskord koju tagasi!" räägib Leeli talu peremees.
Lembit rõhutab, et põllumehena ta Eestist läks ja põllumeheks ka tagasi tuli. Tema oli 1940ndatel juba täieõiguslik taluperemees Leelil. "Isa oli surnud, ema küüditatud."
Kui aga 1944. aasta suvel anti käsk tulla Klooga sõjaväelaagrisse ja sealt rindele, õnnestus Lembitul põgeneda laevaga Rootsi.
Rootsis lõpetas ta tehnikainstituudi teede- ja sadamaehituse alal. 1951. aastal pakkus Kanada valitsus paljudele Rootsi immigrantidele Kanada sõiduks 200 dollarit laenu ja nii Lembit perega Kanadasse jõudiski.
Kanadas asus ta tööle ehitus- ja projekteerimisfirmas joonestaja ja disainerina.
"Aga teiste juures töötamine mulle väga ei istunud, olin nagu vaba talupoeg. Asutasime sõbraga firma, hakkasime valmistama telke."
Telgifirma paisus küllaltki suureks, telke tehti ka valitsuse tellimusel sõjaväele, asutati telgivabrik ka USAs. Lõpuks müüs Lembit oma osaluse firmas maha. "Otsustasin, et mina tehnokraadiks ei jää ja astusin kunstikooli." Lembit lõpetas nii Toronto kunstiinstituudi kui Toronto ülikooli kunstiteaduse alal, tegutses aastaid kunstnikuna. "Kuni Eesti aja alguseni," lisab ta.
Esimesest abielust on tal poeg ja tütar, tütar elab praegugi Kanadas. Poeg Toomas tuli aga koos oma abikaasa Joyce'i ja poeg Hans-Aschtoniga Leelile. Joyce on Nuia koolis inglise keele õpetaja ja 18aastane poeg õpib praegu vahetusõpilasena Tšehhis.
Esimest korda käis Lembit poolsalaja Kanadast isakodu vaatamas 1978. aastal. "Inturisti marsruut läks Nuiast läbi, tollal oli selline reegel, et kõik välismaalastest külastajad võisid 1 km marsruudist kõrvale minna. Mina sain siis talus ära käia."
"Ka mina igatsesin kogu aeg Eestisse, siin olid mul vanaemad ja onud," räägib Leeli talu perenaine Liisa. Ta on sündinud ja kasvanud Siberis Ülem-Suetuki külas eestlastest väljarändajate peres üheksa lapse hulgas.
Ülem-Suetukist Leeli perenaiseks
"Elasime vaeselt, aga tervelt! Kevadest sügiseni paljajalu! Üksainuke veoauto külas oligi - kui see mööda sõitis, tolm taga, siis seda vahtisid kõik kui imet!"
Aga tööd oli Siberis tohtutult. Liisa meenutab, kuidas ta ema heinateol järjekordse lapse sünnitas, poetas end lihtsalt põõsa alla ja hõikas vanemale pojale: "Viska kirves!" Sellega sai nabanööri läbi lõigata. Palju sünnitajale mahti ei antud, jälle sao otsa! Titt tõsteti hanguga sao otsa emale imetamiseks ja edasi tööle!
"Igal suvel paikas ema oma ainsa pluusi kaenlaaluseid, sest niitmisega kulusid need läbi. Ja sügisel, kui naised viljakotte tassisid, paigati õlakuid," meenutab Liisa.
Liisa oli hakkaja tüdruk, pääses külast õppima Krasnojarskisse rahanduse- ja krediiditehnikumi.
Pärast kooli lõpetamist töötas Liisa oma kohustusliku aja ära, siis võttis kohvri, ütles ülemusele, et läheb puhkusele ja sõitis Eestisse.
Liisa lõpetas Tartu ülikooli rahanduse ja krediidi erialal. Lembituga sai tuttavaks siis, kui too tuli väliseestlasena Tallinna lähedale hotelli- ja restoraniketti Peoleo rajama. Liisal oli juba seljataga üks abielu, 2 täiskasvanud last ja töötas Peoleos raamatupidajana. Liisa ja Lembit abiellusid 1995. aastal.
Enne seda, 1980. aastate teisel poolel, oli Lembit asutanud muinsuskaitseseltsi osakondi Torontos, Vancouveris, Montrealis, New Yorgis, Londonis.
"Minul hakkas Eesti aeg peale kakskümmend aastat tagasi Eesti öölaulupeoga," ütleb Lembit.
"Minul hakkas ka laulupeoga, aga mitukümmend aastat varem," teatab Liisa.
Isatalu hakkas Lembit Soots tagasi taotlema 1990ndate algul ja kogu toiduärist saadud raha investeeris talu ülesehitusse.
"Laudad ja küünid olid tühjad, karjalaudas kasvatati hobuseid, elumaja oli jagatud nelja pere vahel ja katused lasid vihma läbi," meenutab Soots talupidamise algust. Aga 1993. aasta sügisel kündis ta juba oma põlde.
Taastasid isatalu Mulgimaal
Liisa meenutab, kuidas nad koos Lembituga läksid Sauele ja ostsid Saue Agro õue pealt ära kogu põllumajandustehnika, mis silma hakkas. Toomas tuli Kanadast 1993. aastal tallu appi.
Kõigepealt hakati karja kasvatama - osteti mitmelt poolt kokku mullikaid. "Aga meil polnud mingeid kogemusi poegimishalvatustega ega muude hädadega, nii et kolmandik karjast hävis," räägib Liisa.
Mis muud kui Toomas ja Liisa läksid Olustvere kooli kaugõppesse talumajandust õppima.
Tallu kerkis Eesti esimene vabapidamislaut, kuivati, kaarhall, uus elumaja.
1998. aastal taandusid Sootsid Peoleode toiduärist ja tulid päriselt Leelile.
"Olen keskmine talupidaja, ma ei kuulu põllumeeste TOP 10sse," nendib Soots. Samas rõhutab, et esile tuleks tõsta just keskmiste saavutustega talupidajaid, sest neid on Eestimaal külluses ja nad mängivad suurt rolli põllumajanduse kooshoidmisel. "Meie tunneme head meelt, kui lehm lüpsab aastas üle 5000 kg või põllult tuleb keskmine saak. Sest ka keskmise taseme hoidmine nõuab ülimat pingutust," toob Soots esile.
Traditsioonidel on tohutu jõud
Taluperemees naeratab nukralt, et aeg-ajalt põikavad Leeli tallu turistid, tulevad vaatama, kuidas jõukal Mulgimaal elatakse.
Ei ole enam seda jõukat Mulgimaad, pole neid mulgi talusid ega peresid. Põlistaludest on Leeli kõrvale alles jäänud vähesed.
"Peretaludele pole mingeid võimalusi antud - nad lihtsalt kaovad!" nõuab Lembit Soots avalikkuse jõulist tähelepanu peretaludele.
"Kõik need väiketalunikud, kes oma maad minule rendile andsid, ei suutnud ise seda harida. Neil oli 5 või 10 lehma, aga traktorit enam ei jaksanud osta, mitte keegi ei toetanud!" räägib Leeli talu peremees.
Nii talle kui Kanadas kasvanud Toomasele ei mahu hinge, kui õblukesed on meie talutraditsioonid. "Mina kipun ikka uskuma seda, et Eesti põllumajandus ei ole veel nii küps, et pojal oleks usku - isatalu on majanduslikult nii heas seisus, et võtan talu üle ja rajangi sellele kogu oma karjääri ja tuleviku," arutleb Toomas.
Ilma näinud mehed toovad võrdluseks Ameerika, Kanada, Euroopa riikide farminduse, kus talusid peetakse põlvest põlve ja seetõttu on palju jõukaid talusid.
"Traditsioonidel on tohutu jõud. Ka mina olen traditsioonide küüsis kinni, et neid isatalus edasi kanda," räägib vitaalne peremees. Loetleb, et kuna isal oli 40pealine kari, pidid ka nemad soetama vähemalt 50pealise karja. Traditsiooniliselt on talus olnud õunaaed, ka nemad istutasid taluaeda 150 õunapuud. Ehkki õunu eriti ei sööda, on õunaaial väga sentimentaalne osa selles taluloos.
Nagu teistelgi puudel. Talu juurde viib põlispuude allee, need pärnapuud on istutanud Lembitu isa.
Ja aias on hiigelsuur tamm, mille 1943. aastal ajal istutas Otto Tiefi valitsuse põllutööminister Kaarel Liidak. Soots selgitab, et Kaarel Liidak oli sakslaste ajal Mulgimaal paguluses ja varjas end sealkandis, peatudes ka Leeli talus.
"Liidak istutas meie taluõue kolm tamme ja igale tammele pani sildi juurde: "Eesti mehistele meestele"."
Lembit Soots on rahul, kui poeg lükkab ta ratastooliga aeda tamme alla. "Tiefi valitsus kestis vaid 8 päeva, aga nemad ju võtsid vastu deklaratsiooni Eesti iseseisvuse ja sõltumatuse kohta," rõhutab peremees.
Lembit jätkab oma isa põhilist ideed, et talu peab minema isalt pojale. Aastaid on teinud tema kõrval tööd poeg Toomas. Vanaisa Lembit usub, et kunagi võtab talu Toomalt üle pojapoeg Hans-Aschton.
Väärt nõu
Aasta põllumehe kandidaat LEMBIT SOOTS:
