Olev Saveli on stiilne nii tantsuparketil kui loomalaudas
Olete maaülikooli üks populaarsemaid professoreid, sõprade sõnul ka maailma parim tantsija võrkpallurite seas. Mida peate ise oma suuremateks saavutusteks?
Sõbrad on hirmsasti kiitnud näiteks seda, et mina leiutasin võrkpallis uue kombinatsiooni "kiire-kiire-aeglane"! (Naerab.)
Usun, et kõige rohkem olen Eestimaale andnud nn kondensaatorina (diplomaadina), olen pidanud väga palju keerulistes olukordades vastaspooli ühendama, et saada ühismõtet. Nii oli see Akadeemilise Põllumeeste Seltsi (APS), Eesti Maaliidu ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja (EPKK) loomisel. Suurimat rahuldust tunnen aga, et ainukesena Eestis suutsime endiste liiduvabariikide hulgast luua üleriigilise ühistulise tõuaretuse organisatsiooni.
Ka teaduses olen olnud kahe suuna vahekohas - selleks on aretus ja sigimine. Doktoritöö kaitsesingi sel teemal 1985. aastal.
Kui kaua olete EPAs, praeguses maaülikoolis töötanud?
Pea kogu elu olen pendeldanud EPA ja loomakasvatusinstituudi vahel, nüüd on need koos.
Mitu korda olete olnud EPA rektor?
Üks kord ja viis aastat. Enne mind oli professor Nikolai Koslov (11 aastat).
Loomakasvatus ja piimatootmine on jõuliselt edenenud. Kui suur osa on siin teie aretus- või teadustööl?
Kui siin minu rolli kuidagi arvestada, siis see on peamiselt olnud selgitustöö.
Omal ajal oli meil põhiline hollandi tüüpi mustakirju piimakari. Siis jõudsime Ameerikasse ja Saksamaale, nägime holsteini tüüpi lehmi. Et holstein on parem, see oli ka minu seisukoht, võisin seda lõputult selgitada. Nii läksimegi holsteini lehmadele üle. Sellega tehti muidugi pikk samm edasi, aga kahjuks meie söötmistingimused ei lasknud seda välja paista.
Ja kui Manivald Metsaalt, professor Ants Ilus jt Piistaojal katsetega näitasid, et söötmise muutmisega on võimalik järgmisel laktatsioonil
3 tonni lehma kohta piima juurde saada, siis kõik imestasid, aga keegi ei uskunud seda. Tol ajal oli lihtsam 10 000 kg piima saada kahelt lehmalt.
Käies 1981 Hollandis, püüdsin ka propageerida, et rohusöötade kvaliteet sõltub esimese niite ajast. Toona mind ei usutud. Õnneks tuli professor Hindrek Older appi ja nüüd usuvad kõik seda. Nii et selles viimase aja kiirendatud toodangutõusus on suur osa ka selles, et Eestis hakati uskuma esimest varajast niidet, mis toimus mai lõpus või juuni alguses.
Mis materjali peal eesti karja on aretatud - Hollandi või USA materjalil?
Nüüd oleme põhiliselt USA materjali peal, 1975. aastal tulid esimesed pullid, 30 aastat on nüüd juba holsteini tõuga koos mindud ja see tõug annab kõvasti piima juurde
Kuidas hindate praegu loomakasvatuseriala õpetamist ülikoolis?
Kui olime Moskva alluvuses, õpetati üliõpilasi viis aastat. Nüüd piirduvad paljud kahjuks kolme aastaga, mis on bakalaureuse aste.
Ja mis kõige hullem - meie noored ei õpi üldse kirjutama! Nad lõikavad teksti arvutist, aga omal väljendusviisi polegi! Seetõttu lasengi tudengitel eksamitel kirjalikult vastata, et noored õpiks kirjutama. Lõputööle järgneb ju doktoritöö, pealegi inglise keeles.
Teisipäeval esitleti Eesti Tõuloomakasvatuse Liidu konverentsil teie uut raamatut "Elust, olust ja tõuaretusest". Kas see on elutöö kokkuvõte?
Tegelikult on see kolmas raamat. Seal on minu eluloolised andmed ja tegemised, personaalnimestik 1998-2008, peatoimetaja kirjutised ajakirjast Tõuloomakasvatus 2003-2008.
Lisaks on rubriik "Olev Saveli arvab" ja mida arvatakse Olev Savelist. Raamatus võtavad sõna ka minu kolleegid, kes kirjutavad ETLLi loomisest, APSi loomisest ja EPKK algaegadest.
Palju kiidetakse ka teie tantsuoskust. Millest nii suur huvi tantsu vastu?
Tants on algkoolist. Meie ajal olid vahetunnid sellised, et ei konutatud kuskil akna ääres, vaid tehti ringmänge, kus tantsuelemendid sees, kas polka, valss või muu. Sealt see huvi vaikselt peale hakkas. Ka oma abikaasa Miinaga sidus tantsuoskus juba EPA 1. kursusel.
1973.-1986. aastani käisime tantsutrennis, mida kroonis 1986. aastal standardtantsude seenioride klassis vabariigi meistri tiitel.
Olete osalenud ka seenioride maailmameistrivõistlustel. Mis spordialal ja mis kohti olete võitnud?
Olen võistelnud klubide võrkpallis Tallinna meeskonnas. 2004 tuli veteranide maailma meistrivõistlustelt Tamperes pronksmedal, 2007. aastal 4. koht.
Olen 43 aastat kahe ülikooli õppejõudude ja Tartu veteranidega koos mänginud, mängin praegugi kolm korda nädalas, sest liikumine on hingelähedane.
Mille üle kõige rohkem rõõmu tunnete?
Eriala valiku üle, huvi loomade vastu on mul juba kodust antud, talus olid kõik loomaliigid olemas. Õnneks huviala ja ametite suunitlus on enamasti kokku langenud.
Rõõmu teeb ka see, et olen väga mitmesugustes ametites olnud, on õnnestunud väga erinevate inimestega koos töötada ja olla, pealegi on mulle meeldinud inimesi jälgida.
Juba poisikesena jälgisin kodus kanu. Järgnes hobuste, Toris pullide käitumise jälgimine, aga kõige huvitavamad on inimesed.
Hääl, kõnnak ja muidugi välimus annavad väga head infot. See on eksameid vastu võttes mind palju aidanud: kohe näed tudengist, kas ta teab või ei tea. Alati tuleb silma vaadata, seal on peidus hinge peegel.
Rõõmu teevad ka pere ja lapsed, nüüd eriti lapselapsed - neli poissi. Kõige vanem on 24, kolm on vanuses 10-12. Kahju ainult, et ametid, aga eriti kirjatööd, mis on vormistatud kodus, pole võimaldanud pühenduda nii palju perele, kui nad väärt on.
