Karl Martin Sinijärv ja lihtsalt “OP!”
Läbi seinte on susisenud küll kuuldus, et Veneetsia biennaalil esindatud "Gaasitoru" ja rokkooperi "Ruja" tegijail on põhjust 20. jaanuaril teleka ees kõrvu kikitada ja preemiat lootma jääda. Muu on veel sügav saladus.
Küll aga ei teinud oma töödest-tegemistest suurt saladust juba seitsmendat aastat saadet juhtinud literaat Karl Martin Sinijärv, kes lahkesti küsitluseks nõusoleku andis.
***
KARL MARTIN SINIJÄRV, kultuurihuvilise jaoks oled end aastaid kinnitanud saate "OP!" eest- ja vaheltkõnelejaks. Mis ametinimi sulle endale sobivaim tunduks?
Kirjuta õige - telepeletis.
Üsna värskelt kõlav saatejuhi alamliik. Sind selle saate jooksul jälgides jääb ka mulje, et käid oma kaameraesise kostüümivalikuga sama julgelt ringi kui su enda väljamõeldud ametinimi on.
Ega ma seal nüüd teab mis eriliselt ka välja ei näe. Kui sa kunagist punast ülikonda silmas pead, siis seda pole ma ammu selga saanud, pealegi paistab punane värv kaameras hea välja.
Võiks ju enesele kuldse ülikonna tellida, aga välja näeb ikka nagu beež. Ja oranži-mustakirju rahvariide vest on ju ka üks tore riidetükk. Aga ega ma nende riiete peale mingit suurt rõhku ka ei pane. Saatetegemisel ju see ka tähtis, kus parajasti võte käib või kust ise parasjagu tulen.
Ise sa saates kedagi ei küsitle, saatesüüdlastega juttu ei aja. Juhatad lihtsalt sisse...
...vahel vahele ja välja ka.
On see sinu püstitatud printsiip?
Ei ole, aga selle saate puhul on kombeks, et intervjuudes intervjueerijat ei näidata. Inimesed ise räägivad. Erandeid on olnud, aga need on erandeiks ka jäänud.
Kui palju sul sõnaõigust on lõikude valimisel?
Õigust on täiesti piisavalt, aga eks saate panevad enamjaolt kokku toimetajad. Kui mulle jääb miskit põnevat silma, ega ma siis seda ka vaka all hoia. Teinekord juhtubki, et kirjutatakse mujalt ja otse mulle, siis põrgatan asjakese toimetajatele edasi. Ja nii see läheb, kui asi vähegi väärtuslik tundub.
Oled saates ainuke telepoolne ülesastuja. Toimetamise rasket tööd teevad samas ju hoopis teised - Marina Mälk, Joonas Hellermaa ja laias laastus kogu brigaad. Lihtvaatajale jääb mõnikord mulje, et sina oledki asja A ja O.
Alati jätabki n-ö vapiloom või topis või käilakoletis mulje, justkui see olekski tema saade. Tegelikult on saatel taga tubli kümmekond tegijat, kelle kõigi koostöös see asjake sünnib ja sestap see nii hea välja näebki, et igaüks teeb hästi oma tööd ja tunneb oma asja.
Mitu aastat ise saatega "OP!" oled seotud olnud?
Läheb seitsmes hooaeg.
Kas võtsid pakkumise seitse aastat tagasi hea meelega vastu?
Mulle sümpatiseeris too asjake, et iga saade, õigemini minu osalus võetakse ise kohas üles. Kindlasti ei oleks tahtnud ma mingit stuudiosaadet teha. Seal on prožektorid, grimm ja muu säärane ebameeldivus. Kokku on olnud põnev aeg. Olen teinud pealt kahe- ja poolesaja saate, see tähendab ju, et on käidud pealt kahe- ja poolesajas paigas...
Paigad valid sina?
Ei, küll aga soovitan, kui mõni põnev paik silma jääb. Ega neid inimesi polegi nii palju, kes sedavõrd selle seitsme aasta sees nii paljudes uutes ehitistes käinud on.
Kas sinu jutud tulevad su enda sulest?
Jah.
Õpid pähe või on tahvlike kaamera kõrval?
Eks mul ole küll haugi mälu ja spanjeli keskendumisvõime, aga tahvlikest kaamera kõrval ma küll kunagi kasutanud pole.
Uudistesaadetes paistab ju see mahalugemine kohe ära.
Mina püüan ikka otsa vaadata. Need väikesed lõigud üritan selleks hetkeks pähe ajada. Puterdamist tuleb teinekord ette, uuesti ülesvõtmist samuti.
Kui ettepaneku vastu võtsid, olid lihtsalt literaat. Vahepeal tuli üks raske amet vastu võtta. Pead endiselt edasi ka Eesti Kirjanike Liidu esimehe ametit.
Pean jah.
Hakkas raskem ka?
Ses mõttes mitte. Ameteid on ju ennegi olnud. Küll sai vahepeal saate kõrvalt reklaamibüroos tööd tehtud, lisaks veel kahele ajakirjale toidujuttusid - oli vaat et hullemgi. Natuke tuli koomale tõmmata.
Eestis said eelkõige tuntuks mitte kui saate "OP!" juht või kirjanike esindaja, pigem kui luuletaja. Palju jõudu sinnakanti veel jätkub?
Ikka jätkub. Olen viimastel aastatel ajakirjades päris tihedasti avaldunud. Äsja tuli meil üks ühine raamatuke kolme peale välja koos Jürgen Rooste ja Asko Künnapiga.
Millal kõige värskem luulelapsuke sündis?
Selle aasta sees pole veel jõudnud. Eelmise aasta lõpul sai üht-teist tehtud.
Ega ei taha mu tülitamise lõpetuseks midagi värsket ja lühidat ette kanda?
Oh! Enam-vähem viimane, mille kirjutasin, oli jõululaupäeval, et antaks ikka pakikene kätte. See võis olla näiteks selline:
Ma tulen taevast ülevalt,
häid sõnumeid toon teile sealt...
Hmh! Olgu, tundub kuidagi tuttav olevat.
See läheb edasi!
