Tõulinnud – kas tõesti kadunud hiilgus?

Eesti tõulinnukasvatus on langenud samale tasemele kui 80 aastat tagasi ja püsib elus vaid tänu hobikasvatajatele.

Kunagi oli Eesti üks kodulindude poolest liigirikkamaid riike Euroopas. 1930. aastal kuulutas Eesti Linnukasvatajate Selts Postimehes: “Kõik väikemaapidajad-popsid – kanu kasvatama. Sellega loote endale lahedamaid elamisvõimalusi ja tõstate üldist riigi ja rahva jõukust.” Kanakasvatust propageeriti tol ajal päris kõvasti ja tulemused olid näha – ligi 50 paarisaja kanaga heal tasemel sugulava, tõulinnunäitused, munemisvõistlused, munaühistud ja märkimisväärne munaeksport. Sugulavades püüti selektsiooni ja vähemal määral ka ristamise teel leida kanatõud, mis siinsete talumeeste majapidamisse kõige paremini sobiksid. “Kõik see lendas 1940. aastal vastu taevast,” vaatab Eesti Maaülikooli emeriitprofessor Harald Tikk minevikule nukralt tagasi, kuid on tuleviku suhtes optimistlik. Hobikasvatajaid, kes puhtatõulisi kodulinde peavad, on viimastel aastatel juurde tulnud. Millal võiks teoks saada esimene sõjajärgne tõulinnunäitus?