Talv paneb jahimehed ulukite eest hoolitsema
Milliseid ulukeid ja palju meie metsades elab? Keda olete näinud ja kui sageli? Mõni huvitav seik mõne loomaga kohtumisest.
Meie valla metsade põhilised asukad on metskits, metssiga, põder, karu, ilves, rebane, kährik, mäger, halljänes ja valgejänes, nugis, nirk, orav, kobras, saarmas ning hunt läbirändel. Metsloomade arvukust ei oska vast täpselt öelda ka teadlased. Jahimehed loendavad ulukeid teatud perioodidel, millal nende liikumine on aktiivsem.
Peab kohe nimetama, et valla territooriumil on kolm jahipiirkonda: Kiltsi jahipiirkond, kus tegutseb MTÜ Kiltsi Jahiselts kahekümne viie liikmega; Simuna jahipiirkond, kus tegutseb MTÜ Simuna Jahtkond kolmekümne kuue liikmega ja Väike-Maarja jahipiirkonnad, kus tegutseb MTÜ Jahindusühistu Gun&Shot kolmekümne kuue liikmega. Ühe jahipiirkonna suuruseks on enamvähem 10 000 hektarit.
Ilveseid ja hunte loendatakse aastaringselt, kuid parim aeg selleks on siiski talv. Lumel on jäljed selgemini eristatavad.
Jahimehena olen kohtunud nende kõikidega looduses - kellega rohkem, kellega vähem. Harvemini kohtab metsas ilvest, nirki, oravat, saarmast ja hunti. Asi ei ole üldsegi nende arvukuses, vaid inimese oskuses lugeda looduses märke loomade liikumisest ja võimalikest levikupaikadest. Suurem loom hakkab ikka tihemini silma.
Iga kohtumine looduses loomadega on omamoodi seik - kordumatu hetk.
Kuidas metsaloomad karmi talve üle elavad? On nähtud autoteedel liikuvaid kitsi, kes ei suuda paksus lumes liikuda. Enne suurt lumetormi detsembri algul võis näha kitsi põldudel, nüüd enam kahjuks mitte.
Metsloomade talvitumisest ja toitumisest on kirjutatud mitmetes ajalehtedes ja ajakirjades, kus arvamused on niiöelda piirist piirini. Selge on see, et kerge see ei ole. Loodus selekteerib nõrgemad välja ka ilma karmi talveta.
Kui varem olid kitsekarjad põldudel, siis nüüdseks on otsinud omale toitumiseks kohad metsas, kus on vähem lund, kuid sellistes kohtades toidupala napib. Teedele meelitab neid ikka kergem liikumise võimalus, teedele puistatud sool ja ka veokitest pudenenud toiduks kõlbulikud palad. Ei taha me isegi päevast päeva sumbata rinnuli lumes, nii ka loomad. Käiakse ikka sissetallatud radu.
Mida jahimehed teevad ulukite elu kergendamiseks? Mis/kes kompenseerib jahimehele tekkinud kulutused, mis sel talvel pole mitte väikesed?
Jahimehed teevad metsloomade elu kergendamiseks ulukihoolde töid, mis tähendab lisasöötmist, soolakute paigaldamist, võimalusel kitsedele liikumisteede rajamist, söödavihtade ja koresööda väljapanemist. Muidugi kuuluvad sinna juurde söödasõimed ja söödaautomaadid. Seda ikka selleks, et väljapandud toit ei mattuks lume alla vaid tarbijani jõuaks. Jahimehed teevad seda kõike vabatahtlikult ja oma rahakoti arvelt. Jahimees saab vastutasuks loodusest naudingu, mis „korvabki“ kulutused - naha saab soojaks ja füüsilist ka omajagu.
Mida inimesed saaksid või võiksid teha ja ette võtta metsloomade elu kergendamiseks? Mida Teie arvate, kas ka meie vallas mõnes külas või alevikus võiks olla kogumispunkt, kuhu inimesed saaksid tuua loomadele vajaminevat sööta, mida jahimehed edasi metsa toimetavad. Ja mida peaks sel juhul tooma?
Elada tahame kõik - nii inimesed kui loomad. Ainuke vahe on vast selles, et inimene peab ennast ülimaks. Jaht kui selline on välja kujunenud ajalooliselt olelusvõitlusest, kes keda.
Varem oli see vaid oma liigi (mõtlen inimese eelkäija) säilitamise eesmärgil, hiljem toitumiseks, siis sportlikus harrastuseks ja alles viimasel ajal hobiks.
Mida siis inimene saab teha metsloomade elu kergendamiseks?
Vast kõige lihtsamad ja kulutusi mittenõudvad soovitused oleksid:
- kohates teel liikuvaid loomi, vähenda kiirust või peatu, et niigi hirmunud loom leiaks pääsetee;
-autoga „küttimine“ ei ole eetiline - tahtlik otsasõit ulukile on looma piinamine;
- kui loomad talumehe talvevarude kallal käivad, siis on see nende vajadus; - olgem teiste elusolendite suhtes leplikumad;
- enne kui kirume metsloomi, püüame enesele selgeks teha, mida me ise ole-me teinud oma vara heaperemehelikuks kaitseks;
- koerad hoiame ikka kodu juures, sest hulkuv koer on vaenlane metsaelanikele.
Kui inimestel on soov metsloomadele toidupoolist annetada, siis vast igaüks teab mõnd jahimeest, kellele oma soovist teatada. Metsloomadele maitsevad teraviljad, kartul, õunad, kapsas, leivaviilakad ja paljugi muud.
Kaua olete olnud jahimees? Kuidas sai Teist jahimees?
Loodus on mulle alati meeldinud. Jahimeheks hakkasin kolmkümmend aastat tagasi. Ikka sai kolhoosiaeg metsa jahimeestega vilja viidud ja pajuvihtu tehtud, ajujahis käidud ja ka loomi nähtud. Vaikselt see pisik paisus, kuni ühel päeval kirjutasingi avalduse sooviga Väike-Maarja jahtkonna liikmeks saada.
Jahimehe amet on mõneti vastuoluline amet. Jahimehed peavad loomadest lugu, hoolitsevad nende eest, samas aga kütivad neidsamu loo-mi. Kuidas see vastuolu ühe jahimehe sisse ära mahub? Millise tundega metsa jahile lähete, kas loom on Teie jaoks võrdväärne partner või jahisaak?
Igal ametil on oma miinused ja plussid. Nii on see ka jahimehena. Jaht ei ole lihtsalt hobi, vaid ka ulukiasurkonna arvukuse reguleerimise üks meetodeid. Kui kellelgi peaks huvi ole-ma selle mõiste täpsemaks arusaamiseks, siis soovitan lugeda Eesti Entsüklopeediakirjastuse poolt välja antud „Jahiraamatut“ ja loomulikult ajakirja „Eesti Jahimees“.
Jahimees hoolitseb ja kütib. Peremees toidab ja tapab. Kus siis vastuolu tegelikult on? Suurem enamus inimesi sööb lihatooteid ja kasutab nahatooteid ning seejuures ei süvene nende päritolusse.
Jahile minnes ei ole eesmärgiks saagi saamine, vaid selle leidmine. Peale seda peab jahimees veenduma, et uluk on küttimiseks sobilik, s.t tema liik, vanus, sugu ja seisund lubavad seda.
Saagi tabamine on enese proovilepanek ehk omandatud oskuste ja kogemuste eksam.
Milline on olnud Teie hinnalisim jahitrofee?
Iga tabatud uluk on omamoodi jahitrofee. Pean neid kõiki võrdväärseteks, sest igaühega on omad mälestused ja elamused. Igat saaki tuleb väärtustada ja avaldada talle lugupidamist. Selline on juba kord jahieetika. Parimateks jahitrofeedeks pean ikka fotojahil saaduid.
Vanasti (või ka siiani) on jahimeestel omad jahirituaalid pärast saagi tabamist. Kas see kehtib ka tänapäeval?
Ma ei hakka vast siin neist kirjutama. See vajab põhjalikku seletust. Näiteks miks suurulukile pannakse murtud oks ja kumba pidi emasele või isasele, mis on siis laskja ja jahijuhataja ja teiste jahiliste tegevused.
