Käeline tegevus ja rühmatunnid hariduslike erivajadustega laste koolis – Johannes Käisi põhimõtteid järgides

Individualiseeritud õpetus on tee isetegemisele. Selliselt esitas Johannes Käis kokkuvõtlikult kooliuuendusliikumise üht põhisuunda juba 1935. aastal.

Arendades Võru Järve Koolis välja hariduslike erivajadustega laste juhendamise meetodeid, võttes aluseks Käisi põhimõtteid, võin julgelt väita, et see ei ole mitte pelgalt ajalooline väärtus, vaid pakub sügavat huvi ka praegustele pedagoogidele, kes on otsimas uusi teid hariduselu uuendamiseks.

Täna on jõutud järelduseni ja rõhutatakse, et hariduslike erivajadustega õpilaste õpetamine peab täitma õpilastele mõistetavat, võimalikult iseseisva toimetuleku õpetamise/arendamise eesmärki.

Oma töös lähtume Võru Järve Koolis õpilase arengust. Ja mis see muud on kui Käisi valitavuse nõue.

Johannes Käis pidas tähtsaimaks nõudeks individuaalses töös tööülesannete valitavust. Kriitiliselt suhtus Käis varasemale meetodile: kõigile õpilastele ühe ja sama tasemega harjutus või töö. Teistsugusele töökorralduse võimalusele isegi ei mõeldud.

On teada, et Käis pidas peamiseks õpilaste individuaalsuse arvestamist, teoreetilise tööviisi kõrvale praktilise õpetuse/isetegemise toomist. Samuti rõhutas õpetamist vastavalt õpilase õpitasemele. Oleme hariduslike erivajadustega laste õpetamisel teinud suure edasimineku, vahest teadmata, et põhimõtted pärinevad Käisi aegadest.

Käisi vabaduse-printsiip ei ole midagi muud kui kaasaegse kasvatusteaduse tähtsaim põhimõte/isetegevus, individuaalsus, lapsepärasus. Vabaduse nõue tähendas kõigepealt seda, et lapsele tuli anda võimalus ja õigus kasvada ja areneda sel viisil, mis paremini vastab tema vaimsetele omadustele.

Oma töös hariduslike erivajadustega õpilaste õpetamisel/juhendamisel üritan põhjendada ja tõestada, et

• õpilase individuaalsuse järgimine

• õpilasele valikuvõimaluse andmine

• isetegemise võimaldamine

täidab seatud eesmärgid

• annab eluks teadmisi ja oskusi

• arendab vastutustunnet

• arendab oskust tegevusi korraldada

• õpetab enda ja teiste tegevusi hindama/arvestama

• kujundab koostööoskusi

Nimetatud õpetamise/juhendamise põhimõtetest suutis Käis välja tuua positiivsed küljed

1. kaob õpilase passiivsus

2. tööjuhatus(praktiline töö) arendab õpilases sihiteadvust

3. tööülesannete valikuga kohandatakse töö õpilase võimetega

4. õpetaja saab rohkem abistada õpilasi, kes rohkem tema abi vajavad

5. õpilased kasutavad vastastikust abi ja õpivad üheskoos töötama/ teineteisega arvestama

6. arendab vastutustunnet

7. täiuslikumalt arenevad õpilase vaimsed võimed ja saavutatakse paremini kasvatuslikud eesmärgid

Käisi teooria käsitles julgelt põhimõtet, et kui igal lapsel on oma individuaalsus, isikupära, siis peab igal neist olema ka võimalus ennast väljendada.

Kas tuleb tuttav ette?

Räägime samadest asjadest nagu uutest probleemidest – tegelikult on ammu tuntud vana.

Täna nimetame neid probleeme ainult teiste nimedega.

Kui Johannes Käis suutis omal ajal lühikeste arutlustega õpetuse individualiseerimise vajadused ära põhjendada, siis meil ei ole vaja muud kui võtta aluseks või edasi järgida tema tööviise.

Õpetus täidab oma ülesannet ainult niipalju, kuipalju ta võimaldab õpilastele isetegevust;

õpilane saab koolist vaimse omandusena ellu kaasa ainult seda, mida ta ise on läbi töötanud, läbi elanud. Isetegevus on see jõud, mis äratab õpilastes sügavamat huvi, toob rõõmu õpetusest ja annab rahuldust õppimisest.

Johannes Käis “Isetegevus ja individuaalne tööviis”.

Valminud tööd teevad rõõmu, süvendavad huvi ning töötahet õpilastes ja õpetajas, annavad lapsevanemale positiivseid emotsioone oma lapse saavutustest.