Persoon: Laura Valli - omandamas tarkusi Cambridge`is
Millal tuli mõte välismaale õppima minna ja kuidas tegid oma valiku?
Mõte millalgi teatud ajaks välismaale kogemusi omandama minna mõlkus meeles küllaltki pikka aega. Plaan siduda ülikooliõpingud mõne välisriigiga tekkis alles 12. klassile eelnenud suvel. Idee Cambridge'i kandideerida tuli väga ootamatult ehk täpselt nädal aega enne dokumentide esitamise tähtaega. Ma ei lootnud hetkekski sisse saada, aga tahtsin end lihtsalt proovile panna, sest selline võimalus avaneb vaid kord elus.
Millist eriala Sa õpid ja miks just seda?
Kursuse ametlik nimi on Archaeology and Anthropology ehk kombinatsioon arheoloogiast, bioloogilisest antro-poloogiast ja sotsiaalantropoloogiast. Kõige lihtsamalt öeldes on see teadus inimesest kui liigist ehk tegelikult meist endast ja kõigest, mis meid ümbritseb. Mind paelub selle eriala mitmekülgsus, laiahaardelisus ja võimalus tegeleda praktiliselt kõigega. Ma ei teadnud pikalt, mida ülikoolis õppida tahan, sest hindan kõrgelt mitmekesisust ja mu sooviks oli ühendada võimalikult palju erinevaid valdkondi, aga tänapäeva kitsast spetsialiseerumist nõudvale tööturule mõeldes näis mu soov veidi utoopiline.
Kas Eesti noorel on raske välismaale õppima minna?
Praeguses praktiliselt piirideta maailmas, kus välistudengid on pigem reegliks kui erandiks, nõuab välismaale õppima asumine eelkõige suurt tahet ja julget pealehakkamist. Võimalusi on enam kui eales varem, oluline on ise rohkelt tööd teha ja valitud eesmärkide nimel pingutada. Kandideerimisprotsess oli üsna pikaajaline, kõik algab põhjalikust eeltööst: süsteemid, tingimused, pakkumised ja nõudmised varieeruvad riigiti, ülikooliti ja erialati. Dokumendid tuli elektrooniliselt esitada juba gümnaasiumi viimase aasta oktoobrikuu keskpaigaks. Novembrikuus tehakse esimene valik: umbes 90% kandideerinutest kutsutakse vestlusele, mis toimuvad detsembris Cambridge'is. Ainest sõltuvalt on üks, kaks või kolm intervjuud ning mõnel juhul lisatestid. Otsused langetati jaanuari alguseks. Mulle tehti conditional offer, mille tingimusteks lõputunnistuse keskmine hinne 5.0, riigieksami tulemused üle 90 punkti ja IELTSi (rahvusvaheline inglise keele test) skoor igas osas vähemalt 7.0.
Kust leidsid vahendid õppima asumiseks?
Inglismaal on kõigis ülikoolides õppimine tasuline, riigieelarvelisi kohti ei eksisteeri. Õppemaksu tasumiseks taotlesin EU Student Finance Service'ilt laenu, mille jaoks oli muuhulgas vaja täita 24-leheküljeline avaldus. Ülejäänud kulude katmiseks kandideerisin stipendiumitele ning püüdsin ja püüan leida sponsoreid.
Millised olid Sinu esimesed muljed kohale jõudes?
Jõudsin Inglismaale 30. septembril ning mind võttis vastu päikesepaiste ja 27-kraadine suvesoojus. Muljeid on väga raske sõnadesse panna, sest tunded olid ülevoolavad: mitu nädalat ei suutnud uskuda, et lõpuks kohal olen. Organisatoorne pool oli suurepärane, Freshers' Week'i kava mitmekesine ja läbimõeldud: akadeemilist korraldust ja vaba aja veetmise võimalusi tutvustavad loengud vaheldusid tutvumisüritustega. Igale esimese aasta üliõpilasele oli määratud „pere" ehk „ema" ja „isa" teise aasta tudengite hulgast ja viis „õde-venda" esimese aasta omade seast, kes muutsid sisseelamise väga sujuvaks. Eriti meeldejääv oli immatrikuleerimine: kõik esimese aasta tudengid kandsid musta talaari, ühisfotole järgnes jumalateenistus kolledži kabelis, immatrikuleerimisdokumendi all-kirjastamine, käepigistus ja põgus vestlus kolledži presidendiga, kolmekäiguline pidulik õhtusöök küünlavalgel koos professoritega.
Kas ja kuidas on need muljed muutunud tänaseks?
Aina paremaks. Loenguid peavad lugemisnimekirjas olevate raamatute autorid ehk iga valdkonna absoluutsed tippspetsialistid, tihti räägitakse uurimistöödest, mille tulemused avalikustati alles loetud nädalad tagasi.Ülikoolis on enam kui 600 vaba aja veetmiseks loodud seltsi. Elamistingimused on suurepärased, toad väga kenad ja kõigi mugavustega. Cambridge'i ülikool on midagi väga unikaalset kogu maailmas - kaheksasada aastat traditsioone, ajaloolisi suurkujusid ja fantastilisi saavutusi. Siin toimuvat on lihtsalt võimatu sõnadesse panna.
