Auruvedur vajus seejärel poolküljeli liiva, pagasivagun sõitis ühe rattapaariga teelt välja. Kaks kinnist kaubavagunit ning platvorm­vagun, millele reisirong otsa sõitis, purunesid peaaegu täielikult ja paiskusid segamini peateele. Umbes 40-50 m ulatuses rikuti ka raudtee. Raudteede Talituse kahju oli seegaa üsna suur: seda hinnati 3000-4000 kroonini.

Inimeste jaoks oli õnnetus siiski üpris õnnelik. Vedurijuht ja tema abi said vaid kergelt põrutada, reisijatest, keda rongis oli õnneks vähe, sai kolm kergemalt kannatada. Ülejäänud inimesed pääsesid suure ehmatusega.

Kõik reisijad toimetati edasi Türi jaama sealt Ollepale tellitud mootorvaguniga. Türil koostati tagavaravaguneist uus rong, millega reisijad jõudsid kolmveerandtunnise hilinemisega sihtjaama. Ollepal kulus rusude koristamiseks üle kahe tunni, rongide läbilaskmiseks tuli aga paigutada peatee rööpaid õnnetuskohas pisut kõrvale ning eemaldada ka külili oleva auruveduri korsten, mis on õnnetuspaigas tehtud piltidel hästi näha.

Mõisakülast toodud abitööjõuga asuti liikluse taastamise järel vedurit üles tõstma, aga see võttis keerukuse tõttu juba palju rohkem aega. Õnnetuskohal käis ka raudteekomisjon: Raudteede Talituse ekspluatatsiooniameti juhataja kolonel Elias (Ilja) Kasak, veoameti juht insener Peeter Orle, ehitusameti 6. jaoskonna juhataja insener Ernst Jänes, tema abi Aleksander Kukk ning inspektor Riives. Õnne­tuses süüdistati Ollepa jaama piletimüüjat-valvurit Edgar Valentini, kes tol hetkel valveametnikuna oli jätnud pöörangu valesse asendisse. Ollepa jaamaülem viibis õnnetuse hetkel kõrvalteel asuvate vagunite juures laadimist jälgimas.