Kuidas Milvi Taga-Nabalas taas külaelu käima pani
"Palka ma ei saa, olen vabatahtlik pensionär," vastab Milvi naerdes, kui tema ameti kohta küsida. Tegelikult on ametikoht olemas, ta juhib MTÜ-d Taga-Nabala Külad. Sellele ametipostile pani Milvi toona vallavanemana töötanud Vambo Kaal.
Inimeste aitamisega on naine tegelenud aga pikalt. Põlvamaal valiti ta maakonna aasta sotsiaaltöötajaks. "Nõustasin seal kutsehaigeid," räägib Milvi. "Sain sotsiaalminister Marko Pomerantsilt aukirja, kuhu ta oli lausa luuletuse kirjutanud." Kiili valda tuli naine koos abikaasa Agoga, kellega kohtuti üleriigilisel kutsehaigete üritusel. Elama asuti Paeknasse Ago isa majja.
Laste lemmik
"Kui ma siia tulin, siis polnud lastel Paeknas ega teistes lähikonna külades mänguväljakutki," meenutab Milvi. "Küsisin siis vallast, et kas nad on nõus omaosalusega toetama, kui ma projektile taotluse kirjutan." Vallamajas oldi Milvi plaaniga päri. Siis tuli projekt viia Harju maavalitsusse. Seal aga küsiti, miks tahab Milvi 30 000 krooni ühe mänguväljaku peale panna, kui nii suur summa on mõeldud kogu valla peale? "Siis ma mängisin neile Tootsi ja ütlesin, et andke pool," muigab nüüd Milvi.
Muigama võttis taoline rahaküsimine ka maavalitsuse inimesed. Ja ennäe imet - järgmisel päeval oli üle kantud kogu küsitud summa, 30 000 krooni.
Ja kui mänguväljakut ehitama hakati, olid kohalikud lapsed kogu aeg kohal. Istusid Milvi juures ja muudkui pärisid: millal valmis saab, millal valmis saab? "Nende jaoks oli see nii suur asi," ütleb Milvi.
Hiljem osteti lastele ka võrkpall ja võrk, mille nad ise üles panid. "Poisid panid postid üles ja nüüd mängivad seal kõik," räägib Milvi. "Õhtuti käib seal selline kiljumine, et..." Paekna lapsed on üldse väga töökad, lisab ta. Kui üle-eelmisel aastal taas suur üleriigiline koristuspäev oli, olid kõik kohalikud lapsed kohal - saagisid, tassisid, niitsid. Ja kõik sai korda. Ja et tööd tegemata ei jääks, muretses Milvi projektirahade eest küladele veel mootorsae ja trimmeri.
Tants ja käsitöö
Projekte on Milvi enda sõnul kirjutanud palju. Näiteks korraldati käsitöö koolitus, misjärel nakatusid paljud külanaised käsitööpisikuga. "Ostsime vajalikud asjad ja väga paljud kohalikud naised hakkasid käsitööd tegema ja üldse rohkem omavahel suhtlema," räägib Milvi.
"Käisime projekti raames ka Prangli saarel sealse käsitööga tutvumas." Koos Triin Aasa ja Antoniida Kauberiga on juba aastaid korraldatud ka kohalikku tantsupidu, mis on aja jooksul muutunud ülevallaliselt suureks sündmuseks.
"Ma ei tea, miks ma seda kõike teen," vastab Milvi. Ausalt, otsekoheselt, sest nii on tal kombeks. Seetõttu meeldivad Milvile ka lapsed - nad ütlevad, mis mõtlevad ega varja end võltsi taha. "Ma ütlen otse välja, selja taga ei räägi," tunnistab naine. "Sest kui ei ütle, jääb kripeldama. Isa ütles mulle alati, et räägi välja, mis sa mõtled."
Tuleb jätkata
Eelmisel aastal oli Milvil operatsioon. Kuigi nüüd on tervis juba parem, on hinge tekkinud kahtlus - võib-olla oleks aeg teistele tegemise rõõm jätta?
"Teha ju tahaks, aga ma pole kindel, kas see teistele ka meeldib," räägib Milvi. "Võib-olla olen end ammendanud. Aga pole kedagi, kes ameti üle võtaks." See ei tähenda, et tegijaid rohkem külades poleks. Inimestele lihtsalt meeldib, et Milvi teeb. Ja kuidas ta teeb. Naine ise tunneb, et äkki peaks siiski keegi noorem jätkama. Külad on ju ka nooremaks muutunud. "Inimesed ütlevad, et nad ei oska teha nagu mina. Aga mõte ongi ju selles, et ei pea tegema nagu mina," räägib Milvi.
Plaane on Milvil ka praegu. Tahaks viia Taga-Nabala külade rahva ringreisile Eestimaal, sest ilusaid paiku on meil palju. Aga naine ei tea, kas tal selleks enam jaksu on. "Toibun siiani operatsioonist. Aga parem on," ütleb ta. Reisil on varem käidud, külastati suvel ülemsootska valimisi ja käidi kuulsal sibulaadal. Ja kui Milvi reisi tarbeks vallalt bussi küsis, sai selle kohe. "Vallavanem Valeri Kukk ütles, et annab bussi hea meelega, sest kui reisil käiakse, näitab see, et külad on elus," meenutab ta.
Toimetamist jagub koduski. Agoga kasvatatakse astelpaju, mida külarahvalgi korjata lubatakse. Aga vett on siinkandis palju. Mõnikord lausa liiga palju. "Siin raba ääres on ju mõnus - rebased vaatavad aknast sisse ja ... kartul jäi osaliselt vee alla," ütleb Milvi. "Aga ega selle pärast veel ära surema pea, ilma vastu ju ei saa."
Aga mõõt sai siiski täis, vesi uputas maamugulad juba neljandat aastat järjest. Ja Milvi müüs traktori maha. Kartulit enam maha ei pane. Kuid hakkajal naisel tegemistest puudu kindlasti ei tule. Nüüd on vaja taas üks aasta ära saata. "Soovin kõigile uueks aastaks, et oldaks õnnelikud ja saadaks omavahel hästi läbi," on Milvi uusaastasoov. "Õnne ja edu!"
