Unustatud majad: Juhan Julma kants - Nõmme kadunud keskaeg

Ajaloolane Leho Lõhmus kirjutab ühest hoonest, mida teati Juhan Julma kantsina. Praegu samas kohas olev eramu on rajatud ilmselt vana kindlustuse müüridele.

Vanim säilinud kiviehitis Nõmmel on 1886. aastal valminud Glehni loss. Osaliselt, ümberehitatud kujul, on olemas veelgi varem valminud nn šveitsi stiilis maja sealsamas kõrval. Vanim puuehitis - 1872. aastal valminud raudteevahimaja - lammutati mõni aasta tagasi. Vanimad elumajad pärinevad 19. sajandi lõpust ja 20. sajandi algusest. Vanim asutus Nõmmel, Mägedevahe kõrts, on märgitud Holmbergi kaardil, mis dateeritud 1689. aastal. Asus see kuskil Vana-Pärnu mnt lõpus ning loomulikult pole sellest mitte midagi säilinud. Järgmine joogiasutus - Nõmme kõrts - ilmus esimest korda Schrammi kaardile 1784 (Nemme) ja seejärel Mellini atlasesse 1798 (Nöme). See kõrts asus juba samal kohal, kus praegune Nõmme kaubanduskeskus.

Kõike eeltoodut arvestades on isegi ootamatu ja uskumatu mõte, et midagi on Nõmmel säilinud ka keskajast. Kuid nii see paistab olevat, vähemalt osaliselt. Nimelt on Tallinna linnaarhiivis hoiul Nõmme esimese krundi plaan 1873. aastast. Sellel plaanil, Raudtee, Pärnu maantee ja praeguse Idakaare tänava vahelisel metsamaal on märgitud nelinurkse põhiplaaniga kahekordse müüritusega kivivare ning selgitus selle juurde: Schanze Iwan des Grossen. See on siis tõlkes: Ivan Suure kants. Seda Venemaa valitsejat, Ivan Suurt, Ivan IV või Ivan Groznõid tunneme meie küll rohkem Ivan või Juhan Julma nime all. Asus see kummaline kindlustus kahe metsasihi ristmikul, praeguste Nikolai von Glehni ja Kõue tänava nurgal. Selle koha peal on praegu ehitis - elamu, mis asub, ühelt poolt vaadatuna, muljetavaldava paekivi lasumi otsas.

Kuidas küll niisugune ehitis on Nõmme mändide alla saanud? Selle kohta on meil vähe andmeid, ajalooallikad on kidakeelsed (või õigemini - ainus teadaolev allikas ongi see kaart) ja ajaloolased kehitavad vaid õlgu. Mingi niidiots siiski on antud... Ilmselt peame tagasi minema 16. sajandi viimasesse veerandisse, Liivi sõja aegadesse. Moskva tsaar Ivan IV üritas oma riigi piire laiendada Läänemereni ning alustas selleks sõjategevust oma naabritega. Vene väed piirasid Tallinna kahel korral. Esimene, kaheksa kuu pikkune piiramine toimus 1570. aasta augustist 1571. aasta aprillini venelaste teenistuses olnud hertsog Magnuse juhtimisel. Teine, lühiajalisem piiramine oli 1577. aasta jaanuarist märtsini. Piiramistel võeti kontrolli alla ka kõik Tallinna suunduvad teed, eriti muidugi lääne poole suunduvad, kus piiratud linnale võisid läheneda Rootsi abiväed. Nõmmel hargnes Tallinna poole suunduv maantee aga kaheks ning seda piirkonda tuli eriti silmas pidada. Ilmselt esimese piiramise ajal rajatigi siia väike tugipunkt vahti pidavatele ja patrullivatele Vene salkadele. Võib-olla oli siin isegi mingi vaatetorn, aga see on vaid oletus. Hiljem jäi sellest kõigest järele vaid vare ja selle ümber hõljuv legend, mis ka nimetatud kaardile kanti.

Kaart ise on aga tehtud 6. oktoobril 1873 õuenõunik ja rüütel (Hofrath und Ritter) Johan Pihelmannile renditud suuremast metsakrundist. See müüdi 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alul väiksemateks suvilakruntideks, osa jäi aga Pärnu maantee ääres oleva rahvapargi alla. 1936. aastal kerkis lõpuks maja ka krundile Kõue (tol ajal Käo) 5 / Glehni 10. Arhitekt Robert Natuse projekti järgi ehitatud eramu on ilmselt, vähemalt osaliselt, rajatud vana kindlustuse müüridele. Seda on eriti ilmekalt näha Nikolai von Glehni tänava poolselt küljelt.

Alates veebruarist jätkab ilmumist artiklisari «Unustatud majad», mis ilmub korra kuus.