Ainus koht, kus Popsid ei käi mängimas, on matused

38 aastat tagasi EPA puhkpilli-orkestrina alustanud Popsid on üks isevärki seltskond. “Meie proovid ei ole lihtsalt pillimängimine, vaid kokkusaamised, kus maailma asju arutada,” ütleb kõik need aastad orkestrit juhtinud Enno Tubli.

Popside isevärki olek paistab ka kuulajale silma. Neil on omapärane vorm, olgu siis aumärkidega ehitud töötunked või stiliseeritud sabakuued, ja alati hoogne olek. Popsid jäävad alati ka kõrva, sest ei mängi puhkpilliorkestrite tavapärast marsitaktis repertuaari.

Maestro Tubli! Aastakümneid on teie taktikepi all kõlanud puhkpillimuusika. Teatavasti eksisteerib sedalaadi muusikatekitamise puhul üks iidne tüngategemise moodus – tuleb seista mängiva orkestri ees ja isukalt sidrunit süüa. Tulemuseks on mängijate vesised suud ja muusika asemel lörin.

Nii see paraku on. Oleme seda omal nahal kogenud. Päris lörinaks just ei läinud, aga edasimängimisega oli raskusi küll. Eks ta üks pealtnäha süütu sulitemp ole.

Küllap on aastate jooksul tulnud mitu korda vastata küsimusele, kuidas küll perekonnanimeks nii tubli sõna on sattunud.

Eks ta mõisniku pandud ole, siis, kui neid nimesid pandi. Vanavanaisa oli Kambja kandist pärit, olla olnud suur ja tugev töömees.