“Omakohtust” löödud
Pigem häiris mind too lodev, eesmärgipärane madalus.
Ikkagi inimesed
Tõsi, siin astun ma ämbrisse. Ühtki saadet ei tohiks nii varases faasis hinnata, saatejuhid on end vaevu soojaks rääkimas, toimetajad pole suutnud veel mõtlema/teravusi leidma hakatagi, nii et kole ülekohtune on nõnda esimese katse päält asja hinnata.
Alari Kivisaar ja Kirsti Timmer on ju ometigi sujuvad saatejuhid – kuigi mõnd hooletult pillatud nalja või torget tahaks küll sõnasabast kahmata ja tagasi tirida, aga otsesaate närv on otsesaate närv. Seda tuimust, et pää tühjaks ei voola ning ähmiga lollid naljad välja ei kuku, peab kaua harjutama. Mõni on ehk sünnipäraselt ka säärase kaitseseinaga. Kivisaar ja Timmer siiski vist mitte. Ikkagi inimesed, ja selles mõttes on see hää.
Samas: mida veel kuidagi ei ole, see on saate sisu. Ma saan aru meediakanalite bossidest, kes igatsevad taoliseid vox populi formaate, aga harva suudavad säärased sissehelistamisega diskussioonid saavutada tasandi, et tuleks välja ka res publica ühine ajamine ja arutamine. Ikka jääb see pigem aktiivsete hullude ja naljahammaste pärusmaaks. Nagu kolleeg ütles: normaalne inimene, kellel midagi häda pole, ei hakka ju niisama heast peast televiisorisse helistama.
Muidugi, rumal mina, ma ei mõista kunagi seda, et meedia eesmärk on inimese meel ära lahutada ja kõik. Tõenäoliselt lahutatakse meel ikkagi mõtlemisest, nii olen ma aru saanud. Nõnda näiteks nõuaks teema “Kas Nõukogude ajal oli parem elada” tänases Eestis palju tõsisemat sisseminekut. Võib-olla ka täpsemat küsimist.
Praegu selgus, et jah, kaasa löönud hääletajad eelistavad minevikuvarjude ilu. Aga kui noodsamad inimesed panna silm silma vastu Nõukogude tegelikkusega? Tõsi, sääl ei pidanud ise enda eest otsustama. Kohe mitte midagi ei pidanud otsustama, parem, kui lasid kõik otsused jadas ühiskondlike stampide ja partei reeglite järgi, ilma ise mõtlemata. Elu oli turvaline.
Õudusega mõtlen päevale, kui meie poliitikud selle nupu lõpuni sisse lükkavad ja lubavad: valige meid ja te ei pea enam kunagi midagi otsustama!
Tõsi, siin saates nagu peaks. Peaks nt otsustama, kas sulle meeldivad rohkem innukad-tülikad ajakirjanikud või ülbed-enesega rahulolevad poliitikud. No ei meeldi kummadki õigupoolest.
Nõnda viskasid paar kommentaatorit ning Facebooki-tuttavat juba kinda, et tegu on televisiooni põhjaga ja siit pole enam kuskile minna.
Nii karm ma poleks – kuigi “Omakohus” võiks valida sama formaadi intelligentsemaid jooni ja tunnuseid, annaks ikka tunduvalt hullemat saadet teha. Kus on näiteks meie “Alasti uudised” või tõsielusari “Üksikemaga voodisse” või vaestele peredele suunatud võistlusmäng, kus peab rahatähtede pärast mööda köit ronima või üksteist täispuhutavate nuiadega peksma või end liimis veeretama, et kupüürid su kehale kleepuksid...?
Milline tee valida?
Inimkonnal on potentsiaali alandavat ja inimväärikusele sülitavat meediat teha küll, eks seda ole Eestiski nähtud (kunagised politseikroonika katked surma saanud inimestest, taustaks saatejuhi mölapidamatu ja pehmekeelne moraalikõne).
Kuidagi üllam tundub, kui valitakse teine, sisulisem ja tõsisem tee. Kas Timmeril–Kivisaarel seda teha lastakse? On sel saateformaadil nõnda mõtet? Piisavalt väge?