Peetri tuuliku tundmatu lugu: selgus, kes oli see mees, kes numbrid 1868 kivimüüri raius
Hans Hallikas oli 19. sajandil Mõigus tubli ja töökas mölder, kelle juurde tulid viljakottidega nii Mõigu mõisarahvas kui lihtrahvas. Mõisavalitsusele jahvatas Hans vilja tasuta ja alati eelisjärjekorras. See ei pruukinud mõistagi Hansule meeldida, kuid pääsu ei olnud, sest Mõigu mõisa omaniku Tallinna Toomkoguduse kirikukonvendiga
23. aprillil 1877 sõlmitud lepingus, mille alusel sai Hans elumaja, viljaaida ja talli oma kasutusse, seisis vastav nõue kirjas.
Veski teenindab mõisnikke
Mõisavalitsejatel oli õigus nõuda Mõigu vallaliikmelt Hans Hallikaselt tasuta viljajahvatamist, sest Hans sai veski rendile tasuta. Kuid härrade viljajahvatamise soov tuli rahuldada kasvõi öösel sängist välja hüpates, sest lepingus oli nõue - teenust tuli osutada aegaviitmata. Muuseas - tasuta rendile saadud veski oli Hans oma kulu ja kirjadega valmis ehitatud.
Võib arvata, et veski müüri raiutud aasta1868 on Hans Hallika kätetöö, sest samasse perioodi jääb aeg, mil talunikud hakkasid järjest enam oma elu üle otsustama. Kui varem oli veskipidamine vaid mõisnike sissetulekuallikas, siis tasapisi läks see üle talunikele.
Kui palju võimaldas möldrimehe töö Hallika talurahva õue peale jõukust, selle kohta andmeid ei ole, aga 1857. aastal koostatud nimekirja järgi Mõigu mõisa hoonete kohta asub Peetri külas kolm talukohta ja 12 asunikukohta. Lähedal asusid veel Järveküla talupidamised, mida suure tõenäosusega lähikonnas konkureeriva veski puudumisel samuti Hans Hallikas teenindas.
Veskist saab omand
Pisut rohkem kui kolmekümmet aastat peale rendilepingu sõlmimist Hans Hallika ja Tallinna Toomkoguduse kirikukonvendi härrade vahel ostab Hallika talu omale päriseks Hansu poeg Johannes Hallikas, keda külarahvas kutsus Jussiks. Tehing sõlmitakse
29. aprillil 1911, kuid kinnistamise otsus tehakse neli aastat hiljem 24. novembril 1915. Talu omanikuks, mille ametlik nimetus kinnistusraamatus on Mõigu Hallika nr.14, saab kolmekümnendates aastates Johannes Allikas, kes on mölder Hans Hallikase poeg. Talukoht hakkab rahvasuus kandma nime Allika talu.
Möldripoeg Johannes elas oma isatalus koos naise Annaga ning nende perre sündis kaks poega ja kaks tütart. Teada ei ole see, kuidas Johannes veskit kasutas või kas üldse kasutas. Tuluaruandes tuleb välja, et 1928. aastal saadi ligi pool maksualusest tulust (500 krooni) sepapaja ruumide väljarentimisest Voldemar Tiidemannile. Veski tulusid pole täheldatud üheski Tallinna Linnaarhiivi käsutuses olevas aruandes.
Müüdi võlgade katteks
Peremehena omas Johannes isatalu koos maa, abihoonete ja veskiga kuni aastani 1933, mil toimus talu sundmüük võlgade katteks võlausaldajale Tõnu Kuuspuule. Tehingus märgiti uueks omanikuks Tõnu abikaasa Anna Kuuspuu, kes kaks aastat hiljem kinkis Allika talu koos veski, teiste kõrvahoonete ja üle 40 hektari suuruse maatükiga oma tütar Leidale ja tema abikaasa Eduard Tähnasele.
Täna oma Mustamäe korteris elav 81-aastane Milvi Saaremets oli sel päeval umbes pooleteiseaastane kui tema isa Eduard Tähnas võttis kehva seisu jäänud Allika talu pidamise enda majandada. Milvi meenutab, et isa ei olnud sugugi talupidaja tüüpi, ta oli harjunud elama majade, mitte karjaloomade keskel. Eduard oli edukas sõjaväelane ja harjunud elama linnamehe elu.
Kuid talupidamine edenes rahuldavalt ja veskituulikutel hoiti samuti elu sees. Tähnaste juures töötas täiskohaga mölder, kes maksis pererahvale veel koguni renditulu elamise eest tuuliku kõrval asuvas väikses majas, mida hakati kutsuma möldrimajaks.
Heas töökorras veski võimaldas koos karjapidamisega Tähnastele 30ndate aastate alguses head elu.
Milvi meenutab oma lapsepõlve kui muretut aega, kuid see ei saanud kesta kaua, sest kui ta sai 9-aastaseks, algas sõda. Uhkest tuulikust sai nõukogude mereväelaste majand, kus ladustati sõjavarustust. Talu lautadest viidi loomad tapamajja ja elumaja tassiti mööblist tühjaks. Lõpuks jäid alles vaid tühipaljad hooned.
Veski kui multifunktsionaalne ehitis
Lõplikult pidid Tähnased hüvasti jätma Allika talukompleksi ja tuulikuga 1944. aastal. Milvi isa Eduard Tähnas küüditati 25 aastaks vangilaagrisse, ema Leida jäi laste Milvi ja tema venna Taimoga küll Eestisse, aga neil tuli leida uus elukoht. Sõjajärgsetele aastatele mõeldes tunneb Milvi vaid valu.
Tuuliku peremeheks sai aga nõukogude ajal kolhoos. Nagu sadadest veskitest said laohooned, oli ka Allika talu tuuliku kasutusotstarve sarnane, kuid seal tehti veel autodele naelkumme, ladustati sütt ja tuuliku kõrvalhoones tegutses sepikoda. Milvi poeg Raimo mäletab, kuidas ta käis isaga kunagises viljakuivatis hobuseid rautamas.
Eesti vabakssaamisel 1991. aastal oli kogu Leida ja Eduard Tähnase varandus Allika talu kompleksi näol nende jaoks täiesti võõraste inimeste kasutuses ja veski oli müüdud ühisettevõttele Kermis, mis tegeles naelkummidega. Milvi meenutab, et vara tagasisaamine oli väga vaevarikas ja tuuliku seisukord masendav.
Veskist saab restoran
Ees seisid väsitavad vaidlused, mille tulemusel Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjon tegi 23. aprillil 1993. aastal otsuse tagastada suurem osa maaüksusest, mis kuulus enne okupatsiooni Leida ja Eduard Tähnasele. Tagastamata jäi vaid 1,85 ha, sest see oli saanud transpordimaaks Tallinna - Tartu maantee all. Perele tagastati Alliku talu hooned ja talu heaks töötanud veski.
Milvi kinkis tagasisaadud hooned ja maa Raul Tähnasele ja Raimo Saaremetsale. Noored mehed ei pidanud aga jõukohaseks 1990ndate aastate keskel veskile elu taaskord sisse puhuda ja otsustasid selle müüa paari aasta pärast Järveküla külas elavale Jekaterina Kopossovale. Tema otsustas veski täies ulatuses korda teha ja tööle panna, muidugi enam mitte viljajahvatajana vaid juba restoranina. _____________________________________________________________________________
Kas on nihkunud veski või hoopis tee?
Siin on kaks võimalust, kas veski on nihkunud või nihkunud on hoopis tee. Näiteks võis veski 1860. aastal või hiljem ära laguneda ja seejärel ehitati see 1868. aastal teiselepoole teed. Kuid võimalik, et mõõtmised ja võrdlemised kallutavad arvamust, aga seda pigem selles suunas, et nihkunud on hoopis veskist mööduv tee. Ilmselt oli veski juba 1860. aastal samal kohal, kus praegu ja veskiseinale graveeritud aastaarv 1868 tähistab veski põhjalikku ümberehitust või parandust.
KALMER MÄEORG
Tallinna Linnaarhiivi peaspetsialist
_______________________________________
Proovi valmistada Peetri tuuliku jõulurooga
Täidetud jõululiha kõrvitsa-granaatõuna salati, hapukapsa ja koduste ahjukartulitega kuuele inimesele.
Vaja läheb: 2,5-3 kg seakaelakarbonaadi 100 g mett 50 g sinepit Tunde järgi soola ja pipart 300 g verivorsti
Valmistamisõpetus
Sealihale tuleb teha sisselõige keskele ning sisse toppida verivorst, seejärel kinni siduda puuvillase nööriga. Sealiha hõõruda kokku mee, sinepi, soola ja pipra seguga ning panna fooliumisse ja lasta seista toatemperatuuril 2 tundi. Küpsetada ahjus 200 kraadi juures 2,5 tundi. Serveerida hapukapsa, koduste ahjukartulite ja pohlakastmega.
____________________________________________________
Artiklis on kasutatud Tallinna Linnaarhiivi käsutuses olevat infot
