Elo Lember: märka enda kõrval nõrgemaid
Praeguste valitsejate sotsiaalpoliitika moto näikse olevat stalinismiajastule sarnane: pole inimest, pole probleemi. Nõrku pole vaja.
2011. aasta oktoobris ilmus ajakirja Puutepunktid esimene number. Kord kuus postkasti jõudva ajakirja loen kaanest kaaneni läbi, sest iga sõna selles omab sügavat sisu. Ajakiri on kui õppematerjal, kus Tiina Kangro, Anne Lill ja Kaidor Kahar räägivad ajakirjanikena lahti keerulisi seadusi ja näitavad otsekoheselt nende seaduste elukaugust, tuues jahmatavaid näiteid elust enesest. Järjekindla avalikustamisega on ehk võimalus midagi muuta. Väikseid võite juba on, aga oi kui pikk tee on veel õigluseni minna. Terve süsteem tundub võimatult arulage. Ametnikud istuvad oma elevandiluust tornikestes ja ei viitsi sealt alla tulla, ülalt paistab pilt aga alati ilusam. Nii Puutepunktide kuukiri kui ETV saatesari Puutepunkt on mõlemad väga hästi üles ehitatud, selged, kõigile arusaadavad. Tiina Kangro on võrratu kirjutaja ka Postimehes ("Eesti 19-eurone edulugu", "Kuningas on alasti" jt.).
Mis peaks ühe sotsiaalsüsteemi eesmärk olema? Et ka nõrgemate poolele sattunud end ühiskonnas hästi tunneksid. Olulised pole ainult toetused (raha ja tugiteenused, mis on Eestis üpris viletsad), aga kindlasti ka see, et tugiisikud - eelkõige pereliikmed - läbi ei põleks.
Tegelikult tuleks kogu süsteem muuta juhtumipõhiseks, et abi tõesti õigesse kohta jõuaks. On ju selge, et sügava liitpuudega laps või täiskasvanu vajab enam vahendeid kui kerge puudega inimene. Praeguse naeruväärse 19 või 25- eurose kuusissetuleku asemel vääriks ööpäevaringne omastehooldaja vähemalt miinimumpalka, aga ka võimalust puhkuseks, veel parem - töölkäimiseks.
Vaid nii oleks võimalik puudega inimesi ja nende hooldajaid tavaellu tagasi tuua, hoides nii kokku ka riigi raha - vähem oleks vaja kallist haiglaravi, töölkäijate maksud laekuksid riigikassasse. Praegu on need pered vaesusesse ja eraldatusesse tõugatud, eriti maakohtades, kus spetsialiste ei ole ning sõit keskustesse kallis. Ja väga tihti lahkuvad selliste perede juurest pereisad, sest neile käib olukord lihtsalt üle jõu. Au meestele, kes oma naisi ses raskes töös üksi pole jätnud. Vastasel juhul vajab 24 tundi sügava puudega last hooldav ema lõpuks ise abi.
Mäletan täpselt oma emotsiooni, kui Puutepunkti saates rääkis keskealine naine oma 36-aastase vaimupuudega tütre eluaegsest hooldamisest. Vene ajal võinuks puudega lapse hooldekodusse anda, aga emaarmastus otsustas teisiti. Kui ema jõudis kohani, et nüüd, ise vana ja haigena, näeb ta ainukese lahendusena tappa kõigepealt oma laps ja seejärel iseend, pisarad lausa purskusid silmist. Kas tõesti on inimene nii kaugele viidud? Kas me tõesti elame demokraatlikus heaoluühiskonnas?
Praegu näiteks on kerkinud päevakorda haridusministeeriumi plaan vähendada vaimupuudega laste õppetundide mahtu küünilise põhjendusega, et need lapsed ei arene niikuinii. Aga kui see oleks teie laps? Otsus taheti teha ilma erikoolide õpetajatega nõu pidamata, nagu Eestis kombeks. Jälle kokkuhoid kõige nõrgemate arvelt. Ehk sunnib õiguskantsleri kaasamine ametnikud ümber mõtlema?
Kahjuks lõpetab rahapuudusel Puutepunkti saade selle aasta lõpus ning Puutepunktide ajakirjalgi pole püsivat rahastajat. See ilmub Euroopa Sotsiaalfondi ja annetajate toel. Riik suutis sel aastal panustada 5000 eurot - asi seegi. Samas peaks seesugune ajakiri ilmuma just riigi rahastamisel, aga ju siis pole huvi. Või on ajakiri liiga aus? Igatahes on tegemist ülivajaliku ja loodetavasti maailma muutva algatusega. Praegu saadetakse ajakirja tasuta kõigile tellijatele (eelkõige puudega inimesed või nende pered) ning kingitusena linnapeadele, vallavanematele, sotsiaalosakondadele, parlamendisaadikutele, perearstija rehabilitatsioonikeskustele, aga ka haiglatele, koolidele ja raamatukogudele üle Eesti. Aitäh toimetusele, kes teeb seda tööd tasuta! Ajakirja väljaandjaks on MTÜ Puutepunktid, tel. 6284405, e-post info@vedur.ee, veebiversioon www.vedur.ee.
Mõtiskleme veidi. Kas ikka oskame olla tänulikud selle eest, et meil on sündinud terved lapsed, et meie omaksed ei ole hooldust vajavad invaliidid, et saame ise endaga hakkama?
Peaksime tänama iga elatud päeva eest ja mitte virisema tühja-tähja pärast. Kas tõesti on vaja mingit vapustust elus, et elu põhiväärtusi mõistma hakata?
Lõpetaksin Vahur Kersna sõnadega. "Kõige tähtsam on see, et ei tohi olla ülekohtune. Ei tohi kellelegi liiga teha. Ja kui sa oled õigluse eest väljas, siis on issand jumal sinu selja taga."
Olgem suuremeelsed!
