Eeskuju: kuulsa kaubamärgi loonud Hallikute pere alustas taas otsast peale
12.12.12 kell 12.12,12 avas Rakveres Kukekülas rongijaama vastas uksed Pätsi sahver. See on pagaritooteid müüv stiilne vana aja hõngu õhkav pood, lagi kasututatud puidust leivakastidest, mida on disainielemendina näha mujalgi. Poega ühe katuse alla tuleb ka pagaritööstus. Tegu on Hallikute pere uue ettevõtmisega, millega alustati peale oma perefirma müümist.
Kui mõned minutid enne avamist sahvrisse sisse astun, hakkab silma terve rida abitöölisteks kehastunud endise perefirma tippspetsialiste. Maarika Tali sätib leibu ja kooke vitriini, Heiki Hallik käib tähtsa näoga mööda ruume ja annab kõva häälega selgitusi, kuhu miski asi tuleb panna, Anne Hallik lõikab kooke pakenditesse nii usinasti, et isegi tervitusele vastab napilt. Toivo Hallik ei luba ennast abitööliseks kutsuda ja nõuab nimetust nõunik. Kui pakun tema staaži arvestades lisandit vanem -, on ta sellega nõus. Niisiis vanemnõunik Toivo on väsinud, sest terve rida toimetamisi tuli enne avamist ära teha ja nüüd on ta ennast pühendanud kohe-kohe saabuvate külaliste ja klientide infoga varustamisele. Ringi sebivad veel teisedki mulle tuntud ja ka tundmatud näod. Rahuliku moega, üksnes nappe selgitusi jagades vaatas kogu asja pealt Rando Hallik, uue firma tegevjuht, kes on ka Rakveres ainukese pitsakohviku eesotsas.
Kui kell kukkus, astusidki uksest sisse esimesed kunded, keda kättpidi tervitati. Teiste seas ka Virumaa Teataja raskekahurvägi Aarne Mäe ja Andres Pulveri isikutes. Aarne kukkus kähku pilte klõpsima ja Toivolt infot välja pressima, teised uurisid tooteid, Maarika pakkus kõigile väga maitsvaid saiakesi.
Kui olukord natuke rahunes, oli aega ka juttu rääkida.
Toivo ütles et endise firmaga on otsad kokku sõlmitud, emotsioonid möödunud ja nüüd võib rahulikult tagasi vaadata.
1992 aastal läks ta EPT-st hea palga ja ametiauto pealt poole väiksema palgaga alevivanema kohale, sest „aeg oli niisugune", nõudis tegutsejaid etteotsa. Uues ametis sai ta ringi rännata ja koolitusi läbida. Ühel hetkel tuli mõte, et kui alustaks millegagi, mida inimesed iga päev vajavad - leivaküpsetamisega. Küsimusele, miks poliitiku amet ei meeldinud, vastas Toivo peale järelmõtlemist, et küllap vajab see amet teistsuguseid isiksuseomadusi, paksemat nahka.
Alustati koos Annega täielikust nullist, polnud ei teadmisi, vahendeid ega eriti rahagi. Aga tahtmine oli. Ja see oli määrav, leiti vajalikud inimesed, kes oskusteabega aitasid ja endistes sauna ruumides alustati 1993 aastal nelja töötajaga. Anne Hallik on meenutanud: "Meil on olnud alati tugev ja kokkuhoidev pere ja firma töösse kaasasime oma lapsed Heiki, Marika ja Kaja. Pere koostööst tekkis sünergia."
1997. aastaks kasvas kuu käive 0,5 miljonile kroonile ja kolm aastat hiljem miljonile.
Toivo Hallik usaldas perefirma juhtimise poeg Heikile ajal, kui Eesti pagaritööstuses muutus konkurents järjest tihedamaks ja firma arendamiseks tuli teha suuri kapitalimahutusi ning tõhusat tootearendustööd.
Firma arengus on olnud mitu murdepunkti. Üks neist oli 1999. aastal, kui tuli otsustada, kas jääda lokaalseks pagaritöökojaks või laieneda oma toodanguga üle Eesti. Otsustati viimase võimaluse kasuks, see aga tingis uute põhimõtteliste otsuste langetamise vajalikkuse. Laienemine ja tootmismahtude suurendamine nõuab teadagi raha ja et uusi kapitalimahutusi teha, loovutati 2001. aastal ASi Hallik aktsiate kontrollpakk.
"Olime paljudest praegustest suurkonkurentidest viletsamas seisus, sest nemad said erastamise järel üldjuhul enda valdusse ka juba olemasolevad tootmisbaasid, tehnika jmt," ütles tegevjuht Heiki Hallik. "Pidime omal jõul teistele järele jõudma."
2002. aastal loodi kaubamärk Hagar, mis sai tuntuks ja võitis tarbijate poolehoiu. Nimi Hagar on tuletatud perekonnanimest Hallik ja sõnast pagar. Viikingitega, nagu üldiselt kiputakse arvama, ei ole nimel midagi ühist. Kaubamärgi loomine osutus vajalikuks, et eristuda teistest tootjatest, sest kinnistuda jõudnud kaubamärgil on määrav roll tarbija ostuotsustes. Uue kaubamärgi all mõeldi välja ja hakati tootma hulka uudistooteid, näiteks „Lahja kohupiimakook", Rukki Ruut, Leivake, Kaera-Jaan ja teised.
2005. aastal tegi AS Hallik 40 miljoni krooni suuruse investeeringu, ostes pankrotipesast Tapa leivatehase, mis hakkas toodangut andma 2006. aastal. Tapa tehases toodetud koorikleivad võttis tarbija hästi vastu. 2009. aastal saadeti esimene partii ASi Hallik koorikleibu Rootsi. Euroturule minnes tuli hakata mõtlema realiseerimisaja pikendamisele, pooltoodete või külmutatud toodete valmistamisele.
2010. aaastal omandas investeerimisfirma Masa Capital Partners OÜ 71,2 % AS Hallik aktsiatest 4,5 miljoni krooni eest. Investeeringust saadud raha kasutati ekspordimahtude suurendamiseks ja investeeringuteks ning kasvamiseks ka siseturul.
2012. aasta kevadel otsustas aktsiate enamusosanik vahetada välja tegevjuhi ja sealt tulenenud protsess lõppes juunis kõigi AS Hallik aktsiate müügiga.
Toivo märkis kiretult, et ehk oleks müügiotsuse pidanud tegema varem. Ekspordi laienemine nõudis üha rohkem raha ja näiteks Rootsi suunal tegutsemiseks oleks olnud vaja oma külmhoone ehitamist. Maarika lisas, et perefirma väärtused - koos tegutsemise sünergia ja traditsioonid - lahjenesid üha laienevas tootmises ja uute inimeste lisandudes tuli igaühel keskenduda oma rollile ahelas, nii et üksteist enam päevade kaupa ei nähtudki.
Ei saa jätta märkimata, et ilma AS Hallik toodeteta ei möödunud naljalt ükski viimaste aastate Tamsalu suurem üritus. Firma toetas jõuliselt ka sporti - saalihokit, suusatamist, kergejõustikku, võrkpalli. Endises Hagari Pizzakohvikus korraldati muusikute esinemisi, rääkimata sellest et pere liikmed leidsid aega väga mitmesugustes üritustes ka isiklikult kaasa lüüa.
Läbirääkimised lõpliku aktsiate müügi üle olid pingelised ja vaevalt, et toimunu ainult positiivsetes meeleoludes kulges.
Aga täna on see kõik unustatud. Heiki sõnul toimetatakse Rakveres Kukekülas juba maikuust alates. Kogu tootmise nullist ülesehitamine on muidugi praegu tunduvalt kergem kui kakskümmend aastat tagasi. Rando lisas, et Rakveres on ka kogu asjaajamine kordades lihtsam. Näiteks suurte mitmetonniste küpsetusahjude sissetõstmiseks tarvitses ainult helistada ja kraana oli veerand tunni pärast kohal. Sama on kõige muuga - piisab telefonikõnest, tullakse, mõõdetakse ja asjad toimuvad kiiresti.
Tamsalus oli hoopis keerulisem, ise pidid mõõtma, arvama ja logistika võttis rohkem aega. Toivo lisas, et ehkki aastad on kätes jõunäitajaid vähendanud, aitab ta kõikjal, kus abi vaja. Heikiga koos panid nad paigale radiaatorid ja on teinud palju teisigi jõukohaseid töid. Aga on ka midagi, mis aastate kuludes ei vähene - teadmised ja kogemused mida vanemnõunikul jagada palju.
Tamsalu on aastaid ajanud ettevõtluse asja, hulk inimesi on koolitatud, omajagu neist ka tegutsevad või plaanivad alustada. Hallikute perefirma näitel oleks võimalik üles ehitada terve ettevõtluskursus koos selgituste, praktiliste õppuste ja vigade parandusega. Firma sünd, areng ja müük.
Alateemad: kuidas leida oma ala, kuidas komplekteerida meeskonda, kuidas ja millest lähtudes teha strateegilisi otsuseid, kuidas kaasata investoreid, kuidas minna välisturule, kuidas ettevõtluses kaotusi üle elada, omanik ja palgatööline jne.
Jutuajamise lõppedes on ostjad ja külalised läinud. Toivo nentis rahulikult: "Ongi pidu läbi. Ja läheb töö edasi." Annel ja Toivol on peale Rakvere ka Laululinnu külalistemajaga hulk plaane ja projekte, nii et ei see töö lõpe.
Küllap oleksid pere vanemad liikmed võinud rahulikult kodus pöidlaid keerutada, pensionäripõlve pidada ja maailmas ringi rännata nagu teeb enamus nendeealisi. Aga ega ilmaasjata öelda, et ettevõtlus pole mitte töö, vaid eluviis, mis nakatab, eluks ajaks. Ja mis saab olla veel põnevam, kui uue alguse juures olla...
Pätsi sahver avatakse juba kell 7, hommikul saab kohe sooja saia, leiba ja kooki. Müügil on omapärane leib, mis on küpsetatud pika pätsina ja millest saab erineva suurusega tükke. Maiasmokkadele on torte, saiakesi ja muud suupärast.
Ostsin omalegi ühe leiva, maitses hea.