Kiirabiarsti blogipostituse ohvrid: lapsed, kes ei vajanudki üleriigilist päästeoperatsiooni
Mõned päevad enne aastavahetust levis meedias ühe kiirabiarsti blogipostitusse vormitud jõuluõudus, kus peategelane öise väljakutse käigus leidis eest nälginud, haiged, traumeeritud (tsiteering sõnavõtust) lapsed. Purjus ja pea katki kukkunud veritseva isaga õuduste majaks hinnatud kodust. Selle justkui südameverega kirja pandu taustal rullub lahti siiski ka pisut teistmoodi lugu.
Pisike poisike vaatab koridorinurgast esmalt üsna umbusklikult tulijat. Krabisev kommipakk ja põneva moega diktofon pälvivad peagi selle imeilusate suurte silmadega pooleteistaastase tähelepanu. Ja juba ta sehkendab täis energiat külalise ja ema vahet, veega täidetud lutipudel kindlas haardes. Karl* on üks neist kahest lapsest, keda ses blogipostituses nälginuks, haigeks ja traumeerituks tituleeriti ning kelle pärast poole Eestimaad südant valutas. Kelle pärast vallavanem suisa sotsiaalministri telefoni teel esitatud arupärimiste peale olukorda operatiivselt selgitama tõttas. Kelle jaoks netikommentaatorid juba toidu- ja riideabi kotikesi komplekteerima hakkasid ning emotsionaalsemad lugejad lubasid lausa koju sisse trampida ja väiksekesed sest põrgu eeskojast päästa.
Karl väga nälginud siiski ei tundu. Põsed on parajalt prisked, pandakaru pildiga vallatud sukapüksid jalas on ta nagu pooleteistaastane ikka, vahepeal nõuab tähelepanu, vahel ümiseb omaette, vahel noogutab suurtele rääkijatele hoolega peaga kaasa. Haige on ta natuke küll, nohu paneb nina nohisema ja mõned päevad pole seetõttu õuegi mängima jõutud. Traumat justkui ei paista. Täitsa tavaline pisike poiss.
Tema kodu, kus ta õe, ema ja vanaemaga elab ei ole muidugi mõni häärber. Justkui ainuvõimalikeks „inimlikeks elutingimusteks" peetavat euroremonti ei paista, liigset luksust samuti. Siin-seal narmendab tapeediots, kuid tuba on kenasti soe, veevärk olemas, mänguasju rohkemgi kui kaks jõuaksid ära mängida. Ja olemas on ema süli. Sest seal meeldib Karlile kangesti olla.
Ema Kati* tegelikult noor tütarlaps - vaid 23 aastat ilma näinud. Tal on seljataga just ööpäevane töövahetus ja need kaks korda 60 minutit und, mis ta on endale enne ajakirjaniku tulekut lubanud, on näost veel näha. Nii nagu teistelgi noortel üksikemadel ei ole tema elu just meelakkumine. Olles ise purunenud perekonnast, ei ole ka tal endal õnnestunud toimivaid lähisuhteid luua. Lapsepõlvest peale on tulnud lähedalasuvatel põldudel leivaraha teenida ja teismeiga viis ta seltskonda, millest ta täna arvab, et see oleks ta hukutanud. Kool jäi pooleli, peod venisid pikaks...
Ja siis tuli teadmine lapseootusest. Esimese hooga oli Katil juba kliinikusse raseduse katkestamiseks aeg pandud. See ei tundunud olevat reaalne, et suudaks lapsega toime tulla. Kliiniku ukselt pööras tüdruk siiski tagasi. Poole aasta pärast sündiski pisike Kairi*.
Noor süda armus uuesti ja sündis veel üks laps. Kahjuks ei olnud antud kummalegi meessuhtele eluõigust ja nii püüab Kati toime tulla nagu tuhanded teised üksikemad. Kerge ei ole ja valgust ei paista. Rahalist toetust neilt isadelt ei tule ja nii peab Kati oma ka väiksekeste eest hoolitsemisega ise hakkama saama. Ema küll on abiks, Kati elab oma lastega ju ema korteris ja teinekord vaatab vanaema ka laste järele. Kuigi seda, et lähedased temas ta valikute pärast pettunud on, tajub Kati tihti. Et haridust ei ole ja miks neid lapsi sel moel vaja on. Nii otsis Kati juba peale Karli aastaseks saamist omale töö, mis paraku eeldab ööpäevaseid vahetusi ja nii vajab noor ema lapsehoidmisel tõesti pidevat abi. Ta on väga tänulik oma sõbrannadele, kes leiavad jõudu ja aega selles osas aidata.
Selgi ööl, millest see suure levimishaardega blogipostitus õudseid kaadreid jagas, oli Kati tööl. Pisema lapse isa on ikka valmis nii oma poega kui ka Kati esimest tütart neil aegadel vaatama. Muidugi teab Kati, et too mees vahel napsu võtab, aga tema teada, püsib ta lastega koos olles siiski kaine. Nii on mees lubanud ja Kati tahab teda uskuda. Peab uskuma.
See oli mõni päev enne jõulupühi. Valvekord oli kiirabis nii kui ikka, 8-10 tundi ratastel ja siis pool tundi baasis. Kella kahe ajal öösel tuli pisike paus. Ja siis kärgatas uuesti poole viie ajal- mees, kolmekümnendates - enesestmõistetavalt alkoholijoobes, on kukkunud pea katki ja vajab kiirabi. /lõik blogist/
Kui Kati hommikul peale töövahetust lastele järgi, nägi ta tõesti toas verejälgi, aga mingeid purjusolemise märke ta enda sõnul ei täheldanud. Ta ei saa välistada, et mees tõepoolest õhtul ehk mõne õlle oli võtnud, aga et tegemist oleks olnud tugeva alkoholijoobega, seda naine eitab. Ta ei õigusta isa, aga samas ei mõista, millele tugineb kiirabiarst oma väidetes. Ka isa Kalle* ei varja pahameelt. Tõdeb küll, et eks ta kukkumise tagajärjel pisut oimetu oli, aga mitte purjus. Sest joomisega on ta oma elus lõpu teinud. Hiljem, kui tollele kirgi kütnud postitusele järgnes teine, kus autor põhjendab erutatud tooni oma isiklike lapsepõlvetraumadega alkoholilembeste vanematega, paneb Kati arvama, et tegemist oligi arsti eelarvamustega, mis pani ta selliseid järeldusi tegema.
Korterisse astudes võtsid meid vastu lagedad seinad ja musta pesu nutsakud põrandal. Üks tuba oli täiesti lage, üksikud määrdunud riideesemed lebasid maalilises korratuses põrandal koos erineva olmeprügiga. /lõik blogist/
Postitus kirjeldab laste tolle öö asupaika üsna reljeefsetes värvides. Ja jälle on Kati nõutu. Jah tegemist on remondifaasis korteriga. See tuba, kus tegevus toimus, olla parasjagu niikaugel, et seinad on värvitud ja ees ootamas põranda paigaldus. Loomulikult olla selleks ajaks tuba mööblist vabastatud ja paljad seinad vastu vaatamas. Kati arvab, et kui arstibrigaad oleks pilgu visanud teistesse tubadesse, siis oleks ehk aru saadud, et seal just värskelt remont lõppenud ja suudetud ehk teha teistsugune järeldus. Kas jälle eelarvamused?
Selles kodus elas kaks last. Väiksem kahene ja suurem vast viiene. Mõlemad olid riides ja tatsasid ringi, kell viis öösel. Ma ei näinud ühtegi magamiseks sobilikku kohta, põrand väljaarvatud. Võimalik, et lastel olidki need ainsad riided magamiseks ja päeval liikumiseks. Seni kuni minu assistendid "isa" peahaavaga tegelesid, vaatasin ma neid pisikesi elunatukesi. Kõhnad, räpased, keset ööd üleval. / lõik blogist/
Selline kirjeldus teeb Katile kohe eriti haiget. Esiteks - ei ole tegemist laste koduga. Teiseks paneb ta alati kaasa kotitäied riidekraami, sest pisikestel teatavasti juhtub. Ja kõhnad ja räpased ei ole tema lapsed kohe mitte, on Kati resoluutne. Ja kui tuppa on astunud parasjagu kiirabibrigaad, laustuled keset ööd peale pandud ja toas käib ootamatu sagin, siis ärkavad ju ka lapsed üles. Jälle ehk pisut ülepaisutatud järeldused?
Ja nüüd tatsas "isa" voodi juurde pisike ning palus süüa. Suurem tüdruk tõi lutipudeli, meesolevus näppis veriste sõrmedega lutti, keeras seda vastu valgust ja andis viieaastasele korralduse lasta kraanist pudel täis külma vett ja see pisitibule anda. /lõik blogist/
Karl joobki öösiti palju vett, kinnitab Kati. Ja see, et ta tol ööl isale pudelit näitas, tähendaski seda, et poiss tahtis oma joogipudelit. Samuti ei saanud pisike „paluda süüa", sest pisike veel ei lihtsalt ei räägi. Isa kinnitab, et näljas ei ole lapsed tema juures kunagi olnud ja ehkki ta ei ole võib-olla kõige esinduslikum isa, hoolitseb ta oma laste eest siiski. Kui tõsiselt saab võtta ka veriste sõrmedega keeratava luti juttu, ehk on seegi kirjanduslik liialdus, nagu nii mõnigi eelnenud väide?
Teavitasin politseid ja nad saatsid patrulli. Aga sotsiaaltöötajad? Kust tont võtaks saab öösel kätte sotstöötajad? Liiatigi veel nädalavahetuse öösel kui ees on riigipühad??? Nende telefonidki on väljalülitaud. Meil ei ole ühtegi sellist numbrit. / lõik blogist/
Kati on täiesti šokeeritud sellest, et talle ei helistanud keegi. Isal oli ju ometi olemas tema telefoninumber, kiirabiarst oleks võinud seda vaid küsida. Kas loogiline ei oleks olnud püüda tabada laste ema, või oli taas tegemist eelarvamusega, et eks toogi on joodik? Samamoodi on absoluutselt avalikud ka selle valla sotsiaaltöötaja ja vallavanema mobiiltelefoni numbrid. Pruukinuks postitajal vaid avada veebileht. Aga ei sotsiaaltöötaja ega vallavanem tol ööl ühtegi teemassepuutuvat kõnet ei saanud.
Selle artikli mõte ei ole kaugeltki selles, et pisendada vajadust märkamise, hoolimise, reageerimise järele. Loomulikult tuleb seda teha ja ilmselt on palju-palju pisikesi, kes seda Eestimaal vajavad. Ja on hea, et neid märkajad on. Aga...
Kui adekvaatne on see, et järeldusi hakatakse tegema eelarvamuste ja oma varasemate kogemuste najal. Kui tuttavat pilti nähes joonistub välja oma valu ja küsimusi esitamata kleebitakse olukorrale sellest isiklikust tundest johtuv silt? Või oli antud situatsioonis oma osa ka sellel, et enese altruistlik kuvand sai sellise õõvastavate detailidega vürtsitatud artikli kaudu veel toekama aluse? Ja kas on üleüldse õigus selliseid kirjatükke avaldada, sest oli ainult paari päeva küsimus, kui selle loo tegelased pärisnimede ja elukohaga kokku viidi. Kati teab, et külas juba jutud liiguvad ja näpud näitavad.
Palju küsimusi jääb selle loo juures õhku.
Ja märkimisväärne on vast seegi, et Kati kirjutas kiirabiarstile sellest kirjatükist teada saades meili. Kirjeldades situatsiooni, olles valmis rääkima laste tegelikust kodust ja olukorrast. Aga see kiri jäi vastuseta. See persoon, kes justkui muretses nende kahe lapse elu ja olukorra pärast, kaotas igasuguse huvi, kui hakkas selguma, et päris nii, nagu tema asju esitles, need siiski ei olnud? Aga sellistes olukordades usutakse pigem viimast, kui noort ema, kes tõepoolest ehk ühiskondlikest normidest lähtuvalt just kõige paremini hakkama ei saa. Aga see ju ei tähenda, et ta oma lapsi ei armastaks?
Rääkimata sellest, et ehk oleks Kati väärt olnud väikestki vabandust. Sest tema peas jooksid läbi juba õudsed stsenaariumid sellest, kuidas lapsed ta juurest ära viiakse. Et ta praadis tulisel tulel analüüsides, kas ta tõesti on nii halb ema ja oma lastest ei hooli, nii nagu maailm teda nüüd sajatab.
Loo moraal on see, et haiget ei tohiks kellelegi teha. Ei lastele. Aga ka nende emadele mitte.
*Nimed on muudetud, artiklimaterjali allikaks on laste ema ja isa, kelle nõusolek loo avaldamiseks on olemas.
________________________________________________________
LASTEKAITSESPETSIALISTI SIRLI SÕSTAR-PEERNA KOMMENTAAR
Omavalitsus suhtub sellistesse signaalidesse väga tähelepanelikult. Peale nimetatud blogipostitust viisime läbi kodukülastuse ja suhtlesime mõlema lapsevanemaga. See pere seni meie huviorbiiti sattunud ei ole, sest meedias levinud olukorrakirjeldus ei ole päris adekvaatne. Inimene, kes satub juhuslikult teiste eludesse, ei peaks hakkama meedia kaudu kohut mõistma. Peredel on muidugi erinevad võimalused, aga pisut kehvem olme ei ole õigustus süvenemata lapsevanemaid risti lüüa. Ei tohiks olla aktsepteeritav, et tuiskab inimene korraks läbi, keerab tolmu üles ise abi pakkumata ja tagajärgede vastu huvi tundmata. Maha jäävad ja tagajärgedega peavad toime tulema need, kellel elu niigi keeruline.
