Keila linna nädala tegija: Aivar Alavere
Pärast Nõmme Politseikooli lõpetamist tehti Aivarile ettepanek asuda tööle tolleaegse Harju Politseiprefektuuri koosseisu kuulunud Keila politseijaoskonna kriminaalpolitseisse. Nüüd ta ka elab siin. „1996. aasta kevadel, kui ma Keilas rongilt maha tulin ja sireliõites tänavaid käies politseijaoskonda otsisin, ei osanud ma aimatagi, et Keilasse elama jään. Olin varem siin kahel korral käinud ja ei tundnud Keilas ühtegi inimest. Kunda kool, kus õppisin, kandis Alice Tisleri nime ja korra käisime siin Alice'i „jälgi otsimas". Teine kord olin kursandina ühe operatsiooni käigus," meenutab Alavere.
Keila politseijaoskonnas töötas Aivar kaks aastat, sellest suurema osa jaoskonna juhina. Tolleks ajaks ei olnud Keila enam nii väga kriminogeenne koht, kuid „omapärane" kuulsus oli alles. Huvitavat tööd oli siiski küllaga ja tagantjärele mõeldes võib öelda, et just Keilas töötatud periood andis edaspidiseks tööks vajaliku karastuse . „Esimene aasta ma peaaegu elasin jaoskonnas," tunnistab Alavere. Ka tema politseinikukarjääri kõige karmim sündmus pärineb Keila tööperioodist. Kogu lugu ei jõua leheveergudel ära rääkida, aga see puudutas ühe lapse mõrva ja mõrvariks osutunud lapse ema käitumist ning kuriteo motiivi. Lugu rääkides muutub Aivari nägu tõsiseks ja vaikseks: „See juhtum jäi pikaks ajaks hinge kriipima ja seniajani ei suuda mõista, mis võib inimese nii kaugele viia, et ta külmavereliselt oma lapse külge käe paneb".
Keilas teatakse Aivarit kui sportlast. „Ega ma nüüd nii suur spordimees küll pole, nagu must mulje võib jääda," naerab Aivar. Sel talvel läbitud 450 suusakilomeetrit, mulluseid 3000 jalgratta- ja 1500 rulluisukilomeetrit peab ta tühiseks. „Kui kodu asub vahetult terviseraja ääres, oleks patt jätta pakutavad võimalused kasutamata ja pealegi tuleb naabrimehest rajameistri tööd ikka austada," heidab Aivar nalja. Ka omaaegset korvpallimängu harrastust kuni Eesti esiliiga tasemeni ei pea ta millekski eriliseks. Aga pole ime, et teda just sportlaseks peetakse, sest teda tunnevad Keilas peamiselt sportlased. Tunnevad ka paljud tolleaegsed linnajuhid ja need, kellega ta koos Kiwanis klubis oli. Ja teda teavad ka pätid, kellega siinkirjutaja lugu ette valmistades ei suhelnud. Aivar Alaveret on tema ameti tõttu nimetatud ajakirjanduses „nähtamatuks meheks". Ta on praegu Keskkriminaalpolitsei operatiivtöö büroo juht. Tema töö sisu pole siinse loo teema, kuid kuritegevuse iseloomu muutumist ajas oskab ta tähele panna küll. „Tänane kuritegevus on muutunud rafineeritumaks ja tehnilisemaks. Räiget vägivalda, nagu see oli kuni 90-ndate esimese pooleni, on vähem," jagab Aivar oma tähelepanekut.
Presidendi tunnustusest rääkides tunnistab Aivar, et ta on tänulik, kuid samas märgib, et selline tunnustus ka kohustab. Ta ei usu, et tunnustus on tulnud mõne konkreetse juhtumi põhjal, küllap ikka aastatepikkuse tegevuse eest. „Kolleegide respekti teenib politseis välja ainult tööga."
