Jagamise rõõm on kõige suurem rõõm
Ega šampuse ja tordiga liialdada saa! Pigem oodakem lehe 300. numbrit, mis peaks ilmuma 28. märtsil 2014.
Eelmisel nädalal helistati toimetusse ja küsiti, kuidas Keila Lehte tellida saab. Palusin öelda aadressi ja kui kuulsin, et see lehesoovija elab vaid 300 meetri kaugusel toimetusest, küsisin üllatunult, kas tema postkasti Keila Leht niisama ei jõua. Naine telefonis oli sama üllatunud ja ütles, et pole jõudnud veel vaadata. Tegu oli äsja Keilasse kolinud inimesega, kes arvas, et uude elukohta kolides tuleb linna uudistega kursis olla ja otsustas esimesena kohaliku lehe tellida. See, et leht tasuta postkasti saadetakse, üllatas teda väga. Mitte vähem ei üllatanud teda fakt, et Keila Leht ilmub iga nädal. Imestamiseks on ka põhjust, sest neid omavalitsusi, kus iga nädal ilmub oma ajaleht, teisi vist polegi. Tallinnaga ma ei hakka võrdlema, kuid isegi sellistes rikastes valdades, nagu Viimsi ja Harku, ilmub kohalik leht üle nädala ning Rae ja Saue vallas ilmub kord kuus.
Keila Lehe ilmumisega igal reedel ollakse sedavõrd harjunud, et ükski poliitiline jõud ei julgeks seda tava muutma hakata. Oma leht on linnakodanikule nii tähtis, et paljud loevad seda sõna-sõnalt läbi ja mõned isegi ridade vahelt ning mitu korda. Kui miski ei meeldi, haaratakse telefon ja helistatakse või tullakse ise toimetusest läbi. Õnneks ka siis, kui midagi meeldivat öelda on.
Nii elavat suhtlust lugejatega mäletan 25 aasta tagant, kui Maaleht ilmuma hakkas. Siis toodi ajakirjanikele mett, moosi ja suitsuvorsti. Tänapäeval lugejad ajalehtede toimetustesse eriti ei satu. Keila Leht on erand - meid otsitakse ikka üles ja alles esmaspäeval tõi üks tänulik lugeja šokolaadi. Asi pole pruukostis, meelehead teeb ka lihtsalt märkamine.
Kes toimetuses käivad, kiidavad meie ilusaid ruume. See, et Hansapank omal ajal linnavalitsuse majast välja kolis, oli Keila Lehele õnn. Suur tuba, mis toimetusele üüriti, on hea auraga ja turvaline. Kahjuks ilma aknata. Arvutiga töötades pole see aga oluline.
Tänapäeval saab enamus asju aetud arvuti ja telefoniga. Nädala esimesel poolel, kui käib lugude kirjutamine, toimetamine ja küljendamine, tuleb kümneid meile tunnis ja vastata jõuab vaid neile, kus küsimused kõige pakilisemad. Siis töötame nagu Narva kangrud mitmel teljel korraga ja seepärast vabandame juba ette, kui mõnele kirjale kohe ei vasta.
Paljusid üllatab, et toimetus on nii väike - algusest peale Keila Lehes töötanud Märt Lillesiim kujundab-küljendab lehte ja korraldab reklaamiasju, mina kirjutan-toimetan lugusid ning püüan korras hoida sihtasutuse majandustegevust. Igal kolmapäeval liitub meie pisikese tööka kollektiiviga ka kolmas kolleeg - korrektor Anne Siniveer, kes vajadusel kirjutab ka ise lugusid ja annab head nõu, kellest või millest kirjutada võiks. Kuid see pole kõik. Ilma abilisteta me kõike ei jõuaks ja abilisi on meil palju. Näiteks linna pressiesindaja Valdur Vacht, kelle fotodeta poleks leht see, mis ta on. Valdur ise toimetas aastaid linna infolehte ja teab täpselt, kuidas praegune Keila Leht sündis. Tema vedada on lehe populaar-seim rubriik „Nädala tegija", mille fotodest sündis linnavalitsuse trepigaleriis uus fotonäitus. Suur abi on Keila Ühisgümnaasiumi õpetajast Jelena Mihhejevast, kes on kõik need aastad tõlkinud ja toimetanud venekeelset veergu. Aitäh Tarmo Randele, kes Keila riidevabriku lugu, mis puudutas väga paljusid. Veel sellel nädalal käidi toimetuses seda lehenumbrit otsimas ja rõõm oli suur, kui kapist mõne leidsin. Selliseid näiteid võib tuua teisigi.
Autoreid, keda tänada tahaks, on palju. Ainult tänuga saamegi tasuda tehtu eest, sest honorari me ei maksa. Eksib see, kes arvab, et me ei oska maksumaksja raha kokku hoida. Keila Lehe artiklid sünnivad põhiliselt entusiasmist, heast tahtest ja soovist kodulinna elus kaasa rääkida. On ütlemata hea tunne, et Keilas selliseid inimesi jätkub.
PS! Ühe korra olen ka sõimata saanud ja seda nii, et mul ei õnnestunud ühtegi sõna vahele öelda. Põhjus oli proosaline - üks proua oli väga häiritud sellest, et tema sõbranna Allika tänaval saab Keila Lehe lõuna ajal, tema aga alles õhtu eel. Ma ei tea, mis juhtuks veel siis, kui talle üldse leht ei tuleks. Nii võib ka juhtuda, sest lehekandega on probleeme liiga sageli. See on aga omaette teema ja sellest luban kirjutada siis, kui olen probleemsemad tänavad lehekandja sabas ise läbi käinud.
