Rändlaulik Mari Kalkun - andekas nagu kurat
Võru juurtega Mari Kalkun mängib pea kõiki pille, juba viieaastaselt läks ta Elvasse muusikakooli – muide, Elval on me (pop)muusikas mängida väga oluline roll. Hiljem õppis ta erilise vaimuga Viljandi kultuuriakadeemias, vast säält on pärit too oskus segada folk- või rahvamuusikat džässinõksudega ja lisada isegi näpuotsaga popimeeleolulist.
Nüüd on ta juba rändlaulikuna käinud festivalidel ja kontserttuuridel üle Euroopa – Portugalis, Armeenias, Šotimaal, Ungaris ... aga vägevaim ja kummalisim oli hoopis Jaapan, kus praeguseks uuesti välja antud ka mõlemad ta plaadid.
Helsingist maailma
Praegu õpib Mari kolmandat semestrit Helsingis Sibeliuse Akadeemia pärimusmuusika osakonnas laulu eriala magistrantuuris, kuhu läks vahetusüliõpilaseks Tallinna Muusikaakadeemiast. Sibeliuse Akadeemia pärimusmuusika osakond on üks Skandinaavia pikima ajalooga, aga samas innovatiivsemaid kohti.
“Siin on loodud ideaalsed võimalused teha ja õppida, mida hing ihkab, ja samas on folkmuusikute kogukond siin Eestiga võrreldes ikka väga suur, ainuüksi Sibeliuses ulatub see saja ringi. See ongi huvitav – avastada maailm ja inimeste võrgustik, mis on meile nii lähedal ning kellega võiks läbikäimist ja oskuste jagamist olla palju rohkem,” ütleb Mari.
Rõuge lähedale koju kipub Mari praegu harvem jõudma, kuigi katsub ikka suved sääl veeta. Lõunaeesti keel ja eriline, pää püsti iseolemine on tema muusikas igal juhul kuulda. Mari Kalkun: “Praegu on tõesti paras nomaadi elu. Kuna olen õpingutega seoses sattunud juba rohkem kui aastaks Helsingisse, siis põhistaap on veel siin. Võrumaale olen ikka jõudnud, kuigi mitte nii tihti, kui tahaks, aga see on hetkel paratamatus – praegu juhtuvad enda muusika ja õpingutega seoses põnevad asjad, hea on ringi vaadata ja eri paigus sõpru leida.
Selleks suveks plaanin aga kooliga ühele poole saada ja peatuspaik on jälle kodutalus Rõuge lähedal. Muusiku elukutse on juba loomu poolest väga liikuv, nii et väga paikne elustiil on üsna võimatu. Aga tore ja isegi haruldane, kui on see üks koht, mis alati olemas ja kindel, kus on juured ja kust ammutada jõudu.”
Suurem osa asjadest on Maril küll kastidesse pakituna laiali kolmes Eestimaa paigas – Tallinnas, Tartus, Võrumaal –, nii et kui midagi on kadunud, siis võib üsna kindel olla, et see on ... ühes neist kolmest kohast.
Uurin, milline see rändlaulikute kogukond tänapäeva maailmas on, kirjandusfestivalidelt tean, et võib samu tegelasi näha maailma eri nurkades aina uuesti, kuigi alati on ka uusi nägusid, aga säärane globaalküla tunne tuleb küll pääle.
“Minul veel ei ole tulnud päris globaalküla tunnet. Valdkond, milles mina tegutsen – seal on ikkagi kultuuri- ja keeleerinevused veel igati märgatavad ja tajutavad. See on erinev ja ka marginaalsem võrgustik võrreldes popmuusikaga, kus 99 protsenti on kõik ingliskeelne.
Loomulikult on sürreaalne kohtuda oma kunagiste lemmikutega festivalil – sellistega, kelle muusikat oled terve elu kuulnud vaid plaatide vahendusel. Eelmisel suvel kohtusin nii näiteks ühe oma lemmiklaulja Iva Bittovága festivalil Tšehhis, sain temaga pärast kontserti jutu peale.
Usun, et kui veetagi oma elu päris ratastel, siis ühel hetkel hakkavad ehk näod ja nimed korduma, kuid praegu see veel nii ei ole ja globaalküla on pigem üks kirju ja mitmekesine koht.”
Elav esitus, meeleolu kontserdil tundub Mari Kalkunile olevat veidi tähtsamgi ehk kui plaadid. Samas: oma kaks plaati on ta teinud erilise hoolega, jahtinud ja tabanud mingeid kindlaid asju (nt koduklaverite väga erinevat, imelist kõla). Mis võib noort neidu praegu enam köita: avaldada kodus ja kauges Jaapanis plaate või rännata mööda maailma nurki ja nurgataguseid?
“Eks ma olen püüdnud tabada mitte ainult laule, vaid ka mingit meeleolu ja helimaastikke, mis laulude ümber on. Aga kontserdi ja plaadi vahel on tõesti suur erinevus. Plaat on midagi lõplikku, mida hiljem ei saa muuta. Kontserdi lugusid saab vahetada igal järgmisel kontserdil, kontserdi formaat on mänguline ja loov – sõltuvalt publikust, keskkonnast ja impulssidest.
Loendasin just oma plaatidel avaldamata lugusid ja sain tulemuseks 42. See on vist märk, et võiks hakata järgmist tegema... Samas on plaadi tegemine nagu mingi etapi kokkuvõtmine ja annab ka endale hingerahu. Kuulajale on see ikka üpris oluline, sest inimene ei saa kogu aeg kontserdil käia. Nii et minu jaoks on need vaid muusiku elu kaks erinevat ja loomulikku tahku.”
Jaapan on lähedal
Kuidas tekkis Jaapani-side? Jaapanlased korjavad tegelikult tihti üles kummalist muu ilma muusikat. On mitmeid kummalisi, häid Soome bände, kes just Jaapanis läbi löönud.
Jaapanisse sattus Mari Kalkun 2009. aastal koos Eesti muusiku ja kunstniku Pastacaga, kes ta sinna tuurile kaasa kutsus. “Nagu palju asjad siin maailmas on juhuslikud, sattus ühele meie kontserdile üks Tokyo plaadifirma Nature Bliss Panai esindaja, kes minu plaadi ostis ja hiljem tegi mulle ettepaneku minu sooloplaadid nende all välja anda.
See oli muidugi üllatus, aga jah, jaapanlaste puhul ei maksa millegi üle imestada. Ning minu meelest on eesti ja jaapani kultuuri vahel nähtamatud peenikesed niidid. Minule Jaapan istub, sellelt kultuurilt on meeletult palju õppida austamise ja süvenemise vallas.”
Uurin, kas mingit hingesugulust-lähedust on tekkinud ka nende kümnete tuhandete eestlastega, kes sääl Soomes uue kogukonna moodustavad. “Rohkem suhtlen siin ikka kohalike soomlaste ning välistudengite ja -õppejõududega – aga saatkonna ja Eesti Maja kaudu olen aeg-ajalt sattunud esinema Eesti kogukondadele.
Minu kodu on Eestis, nii et päris hingesugulust ei tunne. Aga eelmisel aastal, kui olin Helsingisse kolinud, sain üle pika aja tunda koduigatsuse tunnet. Soome on lähedal, aga mitmes mõttes siiski väga erinev. Siinses tsiviliseerituses hakkad vahel igatsema kriuksuvaid tramme, auklikke teid ja ehedaid külamehi.”
Mari Kalkun
- Sündinud 1. aprillil 1986.
- Õppinud Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias kultuurikorraldust. Praegu Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistrantuuris pärimusmuusika laulu erialal ning 3. semestrit Helsingis Sibeliuse Akadeemias.
- Ilmunud plaadid “Üü tulõk” (2007) ja “Vihmakõnõ” (2010).
- Esineb reedel kell 19 NO-teatri džässiklubis festivalil “Tallinn Music Week”.
- Esinemiste info leiab alati www.marikalkun.com.
“Tallinn Music Week”
- Rahvusvaheline muusikafestival 4.–6. aprillini.
- Meie regiooni tähtsaim muusikapubliku, noorte kultuurihuviliste, artistide ja muusikatööstuse kogunemiskoht.
- Festivali raames toimub ka muusikatööstuse konverents
(tänavu osaleb ca 600 jälgijat-talendikütti üle maailma).
- Muusikapäevadele on oodata u 12 000 muusikasõpra Eestist, Lätist, Soomest ja Venemaalt.
- Lavadele astub üle 230 artisti (popp, rokk, džäss, folk, klassikaline muusika, tantsumuusika, metall jne).
- 2009. aastal, kui festivaliga alustati, osales 68 artisti ning ligi 4000 festivalikülastajat.
