Minu ema, kes oli pärinud Roosilt headuse ja kannatlikuse, kuuletus kõiges vanematele. Tänu oma töökusele ja hiigelsuurele kohusetundlikkusele sai temast maast madalast vanematele ja vanavanematele usin abiline, algul rohimises ning kergemates lapsetöödes, hiljem kuni vanemate elu lõpuni kõigis töödes, mis noorel naisel vähegi võimalik teha oli. Isa sõna oli majas põhiline, see maksis, sellele pidi kuuletuma. Ema püüdis oma headusega igati olukorda pehmendada.
Peale töö mäletab ema oma lapsepõlves ka mõnda ilusat. Jõulud, kus isa tõi tuppa juba suvel valmis vaadatud kuuse, mis ehiti huvitavate ehetega. Aga ehtijaks oli ikka Johannes lukustatud ukse taga, lapsi siis tuppa ei lubatud, see pidi neile üllatus olema.
Ka mina mäletan seda vanaisa kuuske. Ehetest mäletan karraga kaetud hallikat tsepeliini, klaasist jääpurikaid, inglijuukseid, mis lokkidena okstel hõljusid. Okste all oli klantspaberist Petlemma sõim, kus Jeesuslaps magas. Kuuse tipus ilutses mitmeharuline täht.
Kui ema laps oli, siis oli perekonnas tava, et peaaegu kõik asjad, mida lapsed vajasid, kingiti lastele jõuluks. Kingitused pidid praktilised olema. Küll oli rõõmu, kui lapsed kuuse juurde lubati.
Käbidega kaunistatud küünlajalgades põlesid elavad küünlad. Ka Roosi vanemad ja õde olid jõuluks külla kutsutud, sest kuigi vanaisa oli ka neile metsast kuuse toonud, peeti jõulupidu ikka ühiselt. Roosi oli küpsetanud rosinasaia, tehti verivorsti ja praadi. Humalatest, mis kasvasid eraldi aias, tegi vanaisa õlut. Ka mina mäletan selle maitset.
Kui õlu oli värske, maitses see mullegi. Hiljem, kui õlu kangeks ja mõruks ehk n-ö meeste õlleks läks, tegi ema sellest saiatükkidega õllesuppi. Jõulupühade ajal oli Johannes viiulil ka jõululaule mänginud, ikka ilma noodita ja peast. Millal Johannes viiuli sai, seda ema ei tea, sest kui vanaisa alustas elu Urgel, oli viiul juba olemas.
Kui jõulud läbi, pandi viiul oma kasti ja kõrgele kapiotsa. See viiul seisab praegugi Kohilas. Ema ei mäleta, millal isa selle ostis. Aga mina ei mäleta, et vanaisa oleks kunagi viiulit mänginud. Ma ei teadnud isegi selle olemasolust, seisis ta ikka kapis kastiga oma panipaigas.
Pean laskma selle ära hinnata. Usun, et vanal korralikul pillil on oma väärtus ja vanust peaks sel juba üle saja aasta olema.
Minu ema mäletab veel jõuluvana. See tegelane olevat tal käinud mitu korda. Kord olevat olnud Uustalu Meeri mees, ema õpetaja.
Hilda käis siis koolis ja läinudki esimese klassi laps koos isaga kooli jõulupuule. Isal oli õpetajate tuppa asja, aga kui järsku jõuluvana tuli, hakkasid Hilda terased klassiõed seletama, et see ju sinu isa.
Jõuluõhtul, kui Arnold Uustalu sama tegelast mängis, Hilda teda ära ei tundnud.
Küll arvati ikka ühte ja teist külameest, aga alles mitu aastat hiljem oli ema talle avaldanud jõuluvana tõelise isiku. Uustalu oli Johannesega kokku leppinud, et kui Johannes koolis jõuluvana teeb, siis Arnold tuleb neile koju jõulumeest mängima.
Ema rääkis veel, et isa oli tema ja vend Oskariga koos uisutamas käinud. Lastele olid uisud muretsetud ja ka Johannesel endal olid uisud olemas, sõideti madalamatel kohtadel, kuhu sügiseti vesi oli kogunenud ja talvel loodus kena liuvälja moodustanud.
Eks selle tritsutamise huvi oli Johannes ikka oma noorepõlve härrasrahvalt saanud, sest Urgel ümberkaudsed talumehed sellest harrastusest lugu ei pidanud. Johannest aga huvitas kõik, mis oli uus ja omapärane. Kuna kaks kohta, Mühlbergide maavaldused ja minu vanaema-vanaisa majapidamised kõrvuti asusid, siis eralduseks ehitas Johannes aiad, aga põldude vahepiiriks rajas suure, tiheda kuuseheki. Heki sees oli minu lapsepõlves suur pärn. Igal suvel võttis vanaisa sealt oksi vähemaks, et nad liiga heki sisse ei kasvaks. Võttis siis, kui pärn õiteehtes oli ning mina neid lõhnavaid hõrgutisi talviseks arstirohuks noppima pidin. Kindlasti pidi minu ema lapsena sedasama tööd tegema. Minul jäi aga see amet eluajaks külge ja nüüd nopin Luiste suvekodu pärnapuult igal suvel lõhnavaid õisi. Kuusehekk oli alt tühi, seal oli hea lapsena naabri Toivoga peitust mängida, pealtpoolt oli vanaisa hekki hoolega püganud ning hekk tasus pügamise eest tiheda kasvuga.
Oli ilus. Heki kõrval oli suur õunapuuaed, mille vanaisa juba Urgele kolides rajanud oli. Õuntest piisas kahele perele ja jätkus müügikski. 1939. a, ilmasõja künnisel, oli väga külm talv ja terve 25-aastane parimas kandeeas aed hävis täielikult. Minu lapsepõlveks oli sinna juba uus õunaaed rajatud.
Kahekümnendate aastate alguses ei tundnud Kohila kandis veel keegi tomateid. Johannes oli esimene, kes nende kasvatamisega algust tegi. Mesipuude ette, päikesepoolsesse kohta ehitas ta lavad, akende lahtiolekut sai reguleerida spetsiaalsete reguleerijatega. Ema mäletab, et jahedate suvedega ei valminud need hästi, siis toodi rohelised kerad tuppa järelvalmimisele. Neljaaastane laps ei olnud harjunud tomatitega - mitte ei maitsenud. Vend Oskar, kes vanema lapsena oma tähtsust tundis, pani õekese karistuseks nurka seisma ja ei lubanud enne nurgast välja tulla, kui tomat söödud.
Väike Hilda võttis siis kogu oma kanguse kokku ja sõigi tomati ära, sai nurgast välja ja oh imet, sellest ajast peale hakkasid tomatid talle maitsema ja ema kasvatas neid 89. eluaastani. Ikka paremad kui poe omad!
Üheks sissetulekuallikaks talus olid maasikad. Johannes rajas maasikapõllu ja käis maasikaid, mis tol ajal haruldased, vabriku juures hobusega müümas.
Ta oli teinud vineerist kastid, mis olid traadist käepidemega ühendatud, nii et sai mitu kasti korraga ühe käe otsa võtta. Igasse kasti läks 1,5 kg. Neidsamu kaste kasutas ka minu ema, kui käis maja ehituse ajal Tallinnas maasikaid müümas ja mina kooperatiivkorteri maksmiseks lisa teenimas Haapsalus. Maasikaostjaid käis ka minu lapsepõlves, aga siis pidid nad põhiliselt ise korjama. Muidugi pandi ka mind lapsena korjama ja ema aitas, kui kodus oli. Vanaisal oli maasikaaed traataiaga piiratud, et kanad manti ei võtaks. Tihtipeale lendasid kanad aga aiast üle ja siis tuli terve perega neid tagasi ajada. See oli juba uus maasikaistandus, vana asus äiapapa piirides heki taga.
Esimene mälestus, mis mul Urgelt meenub, ongi maasikatega seotud. Olin vist kolme aastane, kui tulime emaga linnast rongi pealt, ilmselt kolm kilomeetrit jala. Vanaema Roosi toimetas parasjagu aias ja andis mulle punase maasika. Küll maitses see hea. (Järgneb)
