Ervin Abel – kellele Kiir, kellele isa
Kirsti Vainküla kirjutatud “Ervin Abel. Siin ma olen” toob lugejani legendaarse näitleja kireva ja mitmekülgse elu, millest ei puudu ka süngem pool – nagu oleks ühe nime taga elanud mitu inimest.
Aga see selleks. Abeli näitlejaampluaa kubises fantaasiarikkusest, tema talent oli unikaalne ja rikas – need on teatriteadlase Kalju Haani sõnad.
Ülikoolivend, näitekirjanik ja kriitik Hans Luik peab Abelit lausa maailmaklassi koomikuks, näitleja ja filmilavastaja Arvo Kruusement nimetab teda koguni Eesti Louis de Funèsiks.
Vastuoluline isiksus
Olgugi et Kirsti Vainküla raamat “Ervin Abel. Siin ma olen” räägib näitlejast, kes sai tuntuks ennekõike koomiku ja estraadinäitlejana, on suur osa raamatu sisust naljast üsna kaugel – Abeli elu ja tegemisi, mis kulgevad raamaturidasid pidi ladusalt sünnist surmani, saadab pigem traagiline toon kui hõisked ja muretu elu. Seda kinnitavad nii kolleegide kui ka laste meenutused, mis on sündsal moel sellesse raamatusse koondatud.
Mis aga ei tähenda, et Abeli elu oleks olnud hall ja igav. Seda kinnitab ka tõsiasi, et juba 15aastase koolipoisina jõudis ta kutselise teatri lavale. Raamatus tuleb Abeli elu kohta välja hulk põnevaid aspekte, millest osa jäävad salapäraseks – või tuleb lugejal oma peas järeldusi teha. Võtame näiteks Abeli koolitee. Ta õppis Rakvere keskkoolis, aga jättis selle pooleli. Ometigi tehakse talle ettepanek minna õppima Moskva teatriinstituuti. Ehkki 19aastasel noormehel puudub keskkooli lõputunnistus ja tema vene keel on üsna vilets, saab temast Moskvas kohe teise kursuse üliõpilane.
Vend Hillar Abel kommenteerib: “Tal oli kaks võimalust: kas ta läheb raisku või Moskvasse. Ta läks Moskvasse.”
Tuleb välja, et sai seal hakkama. “Kõige tähtsam kunst on teha tark nägu ette,” kõlab Ervin Abeli moto.
Kolleegide jutu põhjal tuleb välja, et distsipliiniga olid lood katastroofilised. Ja raha oli ta nõus heldelt välja jagama, lausa laristas, olles samal ajal paljudele võlgu. Laenas ja isegi pettis raha välja koolikaaslastelt Moskvas, hiljem olid korduvalt tasumata jäänud partei liikmemaksud.
Samas saab Ervin Abelist draamateatri partorg.
Maalehe raamatusarja “Eestile elatud elud” saab tellida siit või osta iganädalast raamatut koos Maalehega nendest müügikohtadest.
Naljamees vastu tahtmist
Ervin Abel oli, nagu näitlejad tihti, oma elukutse ohver. Kursusekaaslane Erich Jaansoo meenutab, et Ervin Abel oli mõistatuslik. Eriline isiksus, nagu oli ka kunst, mida ta viljeles. Aju töötas tal huvitavalt, oma liini pidi. Ta ei olnud tavaline.
Lapsed meenutavad teda kui vaikset ja mõtlikku, ligipääsmatut inimest.
Ise ütleb krõbeda huumoriga tuntuks saanud mees, et komöödia on näitlejatöös üks raskemaid alasaid – nalja mängida, nagu kirjutadagi, on väga raske.
13 aasta jooksul teeb ta draamateatris ligi poolsada rolli. Teatriteadlane Kalju Haan meenutab, et Abel oli draamateatris küllaltki pika aja, kuid seal ei osatud teda kasutada. Kümne aasta jooksul olid tal põhiliselt kõrvalosad, nagu kohtukirjutaja, usuvend, eluheidik, joodik...
Ervin Abel tunnistab: “See ühekülgsus sai oma otsad kätte stuudio päevilt, kus mind enamikus rakendati karakterosadele, peamiselt igat sorti vanamehi mängima.”
Moskvas õppides avastab ta, kuivõrd raske žanr on komöödia. Grotesk ja šarž jäävad aga tema lavarelvadeks elu lõpuni.
“Kevade” esietendus 1954. aasta veebruaris osutus väga menukaks, tükki mängiti ainuüksi esimesel aastal üle 80 korra. Lavastus jäi draamateatri repertuaari kümneks aastaks, kokku mängiti seda 300 korda. Kiire osatäitjana saab Ervin Abel kriitikutelt maksimumpunktid ning sellega algab näitleja kiire tõus.
Ta saab kiita ka hiromant Pastelli unustamatu rolli eest Oskar Lutsu “Tagahoovis”, kuid on ise õnnetu. “Harilikult minu stseenide ajal publik naerab. Minu sooviks oleks aga, et läbi naeruväärsete situatsioonide vaataja tunnetaks ka selle haletsemisväärse hiromandi viletsat elu,” räägib Abel.
Jah, see Kiir!
1960. aastate keskel lahkub Ervin Abel draamateatrist, kuna pole saanud ennast draamanäitlejana piisavalt tõestada. Liiga heal rollil ei ole alati liiga head tagajärge. Jah, see Kiir!
Tema koomikuanne kulutati viledaks, suur osa näitlejavõimest jäi kasutamata. Kõikjal, kuhu ta läheb, tahetakse ainult Kiirt. “Kiir, Kiir ...” Näitleja Jaanus Orgulas: “Ta oli ühe osa mees – Kiir. Kahtlemata oli Ervin väga hea leid, väga hea karakternäitleja, aga ikkagi karikeeritud.” Arvo Kruusement lisab: “Kiire rolliga tabas Abel imet. Abel tegi Kiire suuremaks, kui Luts kirjutas.”
See aga välistas uued rollid ning näitlejat tegi nukraks, et teda oldi harjutud nägema üksnes koomilistes osades. Pani isegi kahtlema, kas ta ongi enamaks suuteline. Ervin Abel kurtis, et ei saa Kiirest enam lahti: “Ta istub mul sees!”
Vend Hillar Abel: “Kiir oli tal omamoodi traagika, see jättis talle stambid sisse.”
Aastaid hiljem küsis Enn Eesmaa ETV saates Ervin Abelilt, et kas pole kohutav, kui näitlejas nähakse kogu aeg Kiirt. Abel vastas: “Kohutav ei ole, aga ega ta ei kosuta ka! Sellest tuleb aru saada, sest minul on kõige eredamad hetked just Kiire osatäitmisega.”
Kui Ervin Abel sai 35aastaselt ENSV teenelise kunstniku aunimetuse, oli teatrirahvas suisa šokeeritud – nii noorelt!
Peagi avastasid Abeli filmimehed. Tütar Tiina Abel arvab, et just filmides sai ta teha neid rolle, mis peegeldasid rohkem tema hingelaadi.
