Kuu sõjamees Ufast lavastab Tallinnas Tammsaare “Juuditit”
Baškiiri lavastaja Airat Abusahmanov lavastab R.A.A.A.M.-teatri kutsel Eestis A. H. Tammsaare näidendit “Juudit”.
Lavastaja Airat Abusahmanov toob välja ühe erilise seose me kahe väikerahva – eestlased ja baškiirid – vahel. Nende rahvuskangelase Salavat Julajevi saatsid Vene võimud XVIII sajandil asumisele Paldiskisse ja meie president Konstantin Pätsi saatsid Nõukogude võimurid XX sajandil asumisele Ufasse.
Kohtusime Airatiga aasta tagasi suvel, kui ta käis esimest korda Eestis, vaatas R.A.A.A.M.-i etendusi ja valis näitlejaid. Juuditit mängib Riina Maidre ja Olovernest Üllar Saaremäe. Riinat nägi lavastaja “Eesti muinasjuttudes” ja Üllaril käisid nad produtsendiga külas.
Nüüd räägib Airat muu hulgas iseloomuliku loo oma rahvast baškiiridest: “Kord sõitsime külalisetendustele rongiga, neljakesi kupees. Läksime tamburisse suitsetama ja sinna tuli hiigelkasvu purjus sõdur. Dessantnik. Läksime kupeesse tagasi, istusime, äkki löödi uks prõmm lahti. Desssantnik asetas küünarnukid ülemistele naridele ja tutvustas ennast. “Minu nimi on Viktor. Victori – Võit!”
Mina siis vastasin, et minu nimi on Airat – Kuu sõjamees. Sõber ütles, et tema nimi on Aisuak – Kuu kaste. Järgmine sõber ütles, et tema nimi on Irik – Vabadus. Ja neljas noormees ütles, et tema nimi on Ilnur – baškiiri keeles Il tähendab riiki ja nur on kiir. Selle peale ütles sõdur siiralt: “Armastan indiaanlasi!”.”
Airat, te õppisite näitlejaks?
Jah, läksin näitlejaks õppima sellepärast, et mulle tehti selgeks – selleks, et saada lavastajaks, peab enne olema näitleja.
Kas Baškiiri teatrid on venekeelsed?
On venekeelseid teatreid ja baškiirikeelseid teatreid, mina töötan baškiirikeelses teatris. Olen lavastanud näiteks Kaasani tatarikeelses teatris. Tatari ja baškiiri keeled on sarnased (sugulaskeeled – M. M.), ma ei pea tõlki kasutama.
Kui palju üldse on baškiire?
Ma ei tea täpset arvu, aga seal kahe miljoni ligidal loetakse meid.
Kui meil Hiina teater külas käis, siis näitasime neile hiigelsuurt Salavat Julajevi ausammast. Salavat on meie rahvuskangelane, vabastaja. Võitles Vene impeeriumi vastu Jekaterina II ajal koos Jemeljan Pugatšoviga. No ja kui Hiina teatri direktor kuulis, kui palju meid on, siis ta ütles, et tore, siis te ju ometi kõik üksteist tunnete.
Rääkige pisut Baškiiri teatrist.
Meie teater tähistab sellel aastal saja aasta möödumist professionaalse rahvusteatri sünnist. Ka vabariigil on saja aasta juubel. Enamasti me mängime oma rahvuslikku repertuaari. Vene klassikat mängivad Vene teatrid. Baškiirikeelne publik armastab muusikalavastusi ja muidugi komöödiaid.
Kas koolides õpetatakse baškiiri keelt?
Kaks aastat tagasi olid meil rahutused, sest rahvuskeele õppimine koolides muudeti vabatahtlikuks, fakultatiivseks. Varem õpiti koolides kaht keelt, näiteks tatari ja vene, baškiiri ja vene, altai ja vene keelt. Poliitika on selline, et miks lapsi piinata, piisab neile vene keelest küll. Tänavasildid on siiani alles kahes keeles.
Noored kipuvad tõesti oma keelt unustama. Meie intelligentsi seas on hirmud, et baškiiri keel muutub muuseumikeeleks. Meie teatritel ongi kaks suurt eesmärki, üks on kunstiline ning teine keele ja kultuuri hoidmine. Maailma globaliseerumine on toonud ka meile sellise tendentsi, et otsitakse oma juuri, identiteeti, lapsed õpivad rahvuspille, isegi moes kasutatakse baškiiride rahvariiete motiive.
Mis usku baškiirid on?
Meil on valitsev islam, muhamedi usk, aga me oleme olnud looduse usku rahvas. Meil on ju Uurali mäestik, üks vanimaid mäestikke maailmas. Eepos on meil “Ural Batõr”, see oli meil piibli eest. Ja kummardatigi siis mägesid, loodust ja esivanemaid. Alluti loodusseadustele ja loodust hoiti.
Teie maa on väga rikas?
Jah, maavarade poolest. Nafta, seda peaaegu enam pole. Arvatakse, et kui iga Baškiiria elanik oleks nafta müügist saanud maailmahindade järgi raha, siis sõidaksid ka meil nagu Araabia emiraatides karjused Mercedestega. Tehased ei kuulu meile, peremehed elavad välismaal, Euroopas.
Mulle tundub kummaline, et nii-öelda igas kubermangus on oma jumal. Religioon, milline tahes, on selleks, et allutada ja juhtida inimesi. Me praegu “Juuditiga” proove tehes puutume selle teemaga kokku iga päev. Kümme käsku ... see on peaaegu poliitika.
Kuidas te jõudsite “Juuditi” näidendini?
Märt Meos saatis mulle palju eesti näidendeid, klassikat. Ja neist just “Juudit” mind kõige enam köitis, puudutas. Valisin selle. Lugesin ka Tammsaare proosat ja “Põrgupõhja uut vanapaganat”. Väga võimas romaan.
Kui olin valinud “Juuditi”, siis produtsent Märt Meos ütles, et see näidend tuleb lavastada kuue näitlejaga, et sellised on väiketeatri võimalused. Nii tuligi mõelda, kuidas. Näidend on kirjutatud XX sajandi rütmis. Töötasime tekstiga, mind aitas Tiit Alte. Kasutame näiteks tsitaate piibli “Juuditi” raamatust. Kui piiblis on Juudit kangelane, siis Tammsaare pisut seda müüti lammutab. Ta annab Juuditile naiselikud omadused ja võtab ära kangelase oreooli.
Kuidas näitlejatega rahul olete?
Teie näitlejad on meie näitlejatega sarnased. Nad ei ole külmad ja kalkuleerivad, on elusad, emotsioonidega. On loomingulised ja kaasamõtlevad.
Tean, et vahetult enne Eestisse tulekut tehti teile pakkumine hakata Baškiiria akadeemilise draamateatri juhiks. Eks saadud Kuldse maski preemia ka kohustab.
Ma olen 43aastane, mõtlen, et kui ütlen ei, siis ... teatri rahvas väga tahab, isegi kirja kirjutasid, et pakkumise vastu võtaksin. Mulle tundub, et on aeg võtta vastutus. Teisest küljest ei tahaks, et teatrit juhtides mu loominguline mina kaotab. Ma ei taha olla ainult mänedžer. Ei tahaks tegelda vaid majandusküsimustega, sellega, kas tualetid on korras ja kas maja on soe.
Selles teatris on üle 300 töötaja, 60 näitlejat ja 500 külastajat mahutav suur saal.
Ufas elab umbkaudu 1,5 miljonit inimest. Seal on kaks akadeemilist suurt draamateatrit, vene- ja baškiirikeelne; noorsooteater, kus on nii vene- kui baškiirikeelne trupp, nukuteater, ooperi- ja balletiteater, Tatari teater, linnateater lastele pluss projektiteatrid.