Maailma lõpus pole kohvik, vaid vanadekodu

Saku külje all Rehe küünis mängitava “Lootuskiire pimeduses” üks võlu on eriline näitlejakoosseis. Tegelikkus ilmselt andiski iseenesest koomilisele loole mu meelest kurva alatooni.

Loo tegevus toimub vanadekodus, mille nimi on Hõbedased. See polnud küll lavastuse peamine teema, aga mind pani laval toimuv mõtlema, et isiksuseks kujunemisele kulub ilmselgelt aastakümneid. Isiksuse omaduste hulka kuuluvad ka veidrused ja kui elatud elu slepp on juba parasjagu pikk, pole enam vajadust ega tihti ka tahtmist ega viitsimist end ülearu piirata. Ehkki need veidrused ei pruugi sobida ja enamasti ei sobigi kokku teiste isiksuste vaadete ja ellusuhtumisega.