Tema mälestus järgnes me üleskutsele pildistada oma kauneid, erilisi ja ajaloolisi jõuluehteid ning saata pilt ning lugu aadressile rein.sikk@maaleht.ee .

Paneme teie lood ja jäädvustused lehte, nii paberisse kui digisse, et te kaunitest hetkedest ja ehetest ka teised osa saaks, lubasime siis ja kinnitame ka nüüd, mil hulk mälestusi ja fotosid on juba saabunud, aga teiegi omad ikka veel oodatud!

Alljärgnevalt mõni saabunud foto ja eelmine, üleskutsega lugu ka lisaks. Kogu kogumise tulem ilmub Maalehe jõululehes.

Kas need on suhkrust, mõtles Maalehe lugeja neid 100 aasta vanuseid ehteid silmates.
Ajaloolised kuuseehted

Tähtis pole see, kui vana on teile teile oluline jõuluehe, mida pildistada soovite. Tähtis pole ka see, kas oluline ehe on poest ostetud või hoopis ise tehtud, kogunisti kingiks saadud. Tähtis pole isegi see kas ehe on täitsa terve või ajahambast puretud.

Tähtis on see, et ehe on teile tähtis ja oluline. Sellest meile kirjutagegi!

Jõulukroonist suhkrutükkideni


Alljärgnevalt on vaatamiseks väljas fotogalerii me arhiivis leiduvatest erilistest ehetest.
Aga kõigepealt me jõulukaunistuste lugu. Eesti Vabaõhumuuseumi kommunikatsioonijuht Helene Haller selgitas seda Maalehe palve peale.

Nimelt: „Rehetares oli põhiline jõulukaunistus jõulukroon, mida meisterdati pilliroost, õlgedest või rukkikõrtest. Jõulukroone ehiti munakoorte, lõnga ja riideribade, sulgede ja kõige kättesaadavaga.

Mida keerulisem jõulukroon oli, seda parem, sest usuti, et lakke riputatult kaitseb see pererahvast vanapagana eest. Vanatühjal hakkas pea keerulist krooni nähes ringi käima ning ta jooksis majast välja.

Kuusk laes

Tänapäevaste ehete lugu on seotud jõulukuuse levikuga Eestimaal. Jõulukuuse tuppa toomine ei ole Eestis väga vana nähtus. Mõisasaalidest jõudis jõulupuu 19. sajandi lõpuks küll maakoolidesse, kuid talutaredesse levis see laiemalt alates 20. sajandist. Alguses riputati kuusk lakke, hiljem hoiti seda põrandal.

Kui jõulupuu komme talumajades veel uus oli, ehiti puu kodus valatud lambarasvaküünalde, präänikute, suhkrutükkide, õunte või muu söödavaga. Ajapikku muutusid koolimajade vahendusel aina mitmekesisemaks laste valmistatud paberist, pähklitest ja käbidest ehted.

Jõukuse kasvades hakati jõulupuid ehtima poest soetatud ehete ja küünaldega. Mitmevärvilised klaaskuulid, keed, siidisaba-linnukesed ja jõuluvanad, seened ja käbid hakkasid jõulupuid kaunistama 20. sajandil.”

Ajaloolised jõuluehted

Kosmonautidest punatähtedeni


Reet Piiri, Eesti Rahva Muuseumi kuraator meenutab nõukogude aja kaunistusi: „1950. aastateks oli jõulupuu ümber nimetatud nääripuuks. Kuusele riputati vanade jõuluehete kõrvale ilmselt sotsialistlikust realismist innustust saanud tarbekunstnike loodud naturalistlikke, tarbeesemeid jäljendavaid kujukesi.

Kuuselt ei puudunud ka nõukogulik sümboolika: kosmonaut ja punane viisnurk. Ehteid pärinesid enamasti Voroneži vabrikust.”

Nõukogude jõuluehted

Piiri lisab vanu ehteid kiites: „Kuusepuul on olnud igal kümnendil oma ehtemood. Viimasel aastatel on pakutud välja aasta moevärvi ja ehtetüüpi. Kui paljud selliseid soovitusi järgivad? Jääb loota, et ka vanad, mälestustega seotud kuusehted pääsevad oma ilu näitama ja küünlatules särama.”

Lõpetuseks meenutagem taaskord, et lood ja fotod teie pere erilistest ehetest on oodatud aadressile rein.sikk@maaleht.ee .