Praegusel äreval ja hirmutaval ajal annavad inimesele hingetuge emake loodus ja huumor, ütleb Hardi Volmer. Ometi juhtus nii, et just nüüd valmis tal film, mis viib vaataja kalmistute maailma.
No usun, et ka sind ajab muigama, et alustame oma juttu valguse tulekust hommikul ja kitsekestest akende all. Ealised iseärasused? 30 aastat tagasi oleksime kohe kultuuril sarvist kinni haaranud.
Ei tea. Ajad on ärevad. Hirm on kõigil naha vahel. Me ei tarvitse seda teadvustada, on selline alateadlik hirmuseisund. See leiab ju erinevaid väljendusi. Võimalik, et rääkimine ilusatest loodusnähtustest enda ümber on ka mingil määral sublimatsioon. Et mitte rääkida hirmsatest asjadest. See on hästi loomulik, praegu eriti.
See on nii, kui sa ei mõtle, mida emakese loodusega parasjagu tehakse. Ots on ju ees ka sellel.
Loodetavasti otsa ta ei saa. Aga eks iga lusti eest tuleb maksta. Poliitiliselt ebakorrektne jutt, kuid seda aeg-ajalt mainitakse: probleem on tegelikult inimeses. Meid on liiga palju saanud. See pole saladus ja eks emake loodus hakkab kohendama neid asju. Katsub sättida tasakaalu, kui me, inimesed, sellega ise hakkama ei saa. Ja me ei saa.
