Projektis osalejad Veliko Tarnovos Tsarevetsi mäel Koduvald

Reis viis meid läbi ka Poolast. Saabusime Bulgaaria pealinna Sofiasse 17. märtsi pärastlõunal ning lennujaamas olid meil vastas juba Läti ja Saksamaa Comeniuse projektis osalejad.

Järgneva pärastlõuna veetsime linnaga tutvudes - külastasime erinevaid kirikuid, kabeleid, parke ning saime osa ka turumelust. Meeldejäävaim kultuurielamus Sofiast oli A. Nevski katedraali külastus. Tutvusime linna ajaloo ning valitsejatega.

18. märtsil asusime teele Targovishte poole, mis asus pea 300 kilomeetri kaugusel pealinnast. Reis sinna kestis üle 5 tunni, oma osa sellest oli ka lõunapausil ja mägisel maastikul. Sõidu ajal nägime palju Bulgaaria vahelduvat loodust, viljapõldudest kuni 2000meetriste mägedeni.

Sooja oli umbes 20 kraadi, samas kui Eestis näitas kraadiklaas -20 kraadi. Bussis suhtlesime peamiselt Kreeka ja Saksa noortega, meid üllatas nende jutukus ja huumorisoon. Eriti vaimukas oli Kreeka noormees, kes ei osanud sõnagi inglise keelt ning pidi seetõttu end väljendama kehakeele abil. Lõunapausil pakuti meile kohalikku Bulgaaria toitu - salatit Bulgaaria juustuga, šašlõkki ning Bulgaaria leiba.

Targovishtes võtsid meid vastu vahetuspered. Kõik jaotati eraldi peredesse, majutajateks olid nii Bulgaaria kui ka Türgi päritoluga noored. Meie jaoks oli huvitav kohtuda ka moslemitest noortega.

Targovishtes ootas meid tihe programm, kõik päevad algasid hiljemalt kell 7.00 hommikul (ajavahet Eestiga pole). Külastasime linnamuuseumi (nägime ühte suurimatest kuld-aaretest), linnavalitsust ja koolimaja. Koolis tutvusime õppeprogrammiga, külastasime tunde. Kool oli remondikäigus, kuid õhkkond oli sõbralik - meid võeti hästi vastu ja tehti kõik, et me end koduselt tunneks. Koridorides olid diivanid, kott-toolid, arvutist sai lasta muusikat ning videoid. Tundidest niipalju, et kehaline kasvatus toimub poistel ja tüdrukutel ühiselt ning eraldi spordiriideid neilt ei nõuta. Kohati oli märgata perioodsüsteemi, sest õpilased rääkisid, et keskenduvad aastati ainetele erinevalt (üheksas klass oli eelmisel aastal keskendunud inglise keelele, sel aastal reaalainetele).

Lisaks puudus ka vahetusjalatsite süsteem - kappe ja garderoobe koolis ei olnud. Kooli seintel ootasid meid õpilaste valmistatud väljapanekud projektiriikide kohta.

Osalesime referendumil, selleks moodustati kaks 6-7liikmelist meeskonda, igas meeskonnas oli üks liige igast projektis osalevast riigist (Eesti, Läti, Saksamaa, Ungari, Itaalia, Bulgaaria, Rumeenia). Pidime tunni aja jooksul koostama nimekirjad põhjendustega - üks meeskond Euroopa Liidus piiride vajalikkuse kohta ning teine meeskond piiride kaotamist pooldavana (Elise valis piiride pooldamise ning Meeli piiride vastu olemise).

Hiljem peeti maha kooli peakoridoris väitlus ning kõik projektis osalevad õpilased said õiguse hääletada endale sümpaatsema poolt. Nelja häälega võitis piiride kaotamist pooldav meeskond.

Külastasime ka Veliko Tarnovot, mis oli Bulgaaria ajalooline pealinn. Käisime vahakujude muuseumis ning ka kuulsas kindluses.

Vahetusperedes suhtuti meisse sõbralikult. Küsiti palju küsimusi meie eluolu kohta, uuriti maitseeelistusi ning keele järele. Pakuti ka palju traditsioonilisi Bulgaaria toite: piimasuppi, jogurtit, leiba. Omakorda tutvustasime neile ka musta leiba, kama ning Kalevi šokolaadi.

Kõik võõrustajad olid ülisõbralikud ning seltsivad. Õhtuti tutvustasid nad meile ümbruskonda ning käisime üheskoos kohvikus.

Õhtupoolikul käisime ringi tsärkides, sest eestlastena tundus meile, et suvi on käes. Õues oli 20 kraadi ning päike paistis. Bulgaarlased vaatasid meid kui hulle ning pärisid pidevalt: „Kas teil külm ei ole?" Nemad olid selga pannud pikakäiselised särgid, paksud talvevestid ning mõned kandsid isegi kindaid.

Bulgaarlaste poe- ning kohvikukultuuri koha pealt oleks paslik märkida, et kaubanduskeskuseid kui selliseid neil pole. Kõik poekesed (riietepoed, kohvikud, kioskid) on tänavate ääres. Pea kõik tänavad näevad välja kui meile tuttav Pärnu Rüütli tänav.

Bulgaaria poed on väga odavad, umbes nelja euro eest saab hiigelsuure pitsa, umbes 14 euro eest äsjailmunud 500leheküljelise raamatu.

Viimasel päeval oli esimest korda tunda kerget väsimust - igal hommikul oli vaja tõusta hiljemalt kuueks ning päevad sisaldasid pidevat ringisagimist.

Olime lahkudes ülimalt kurvad. Kogu Bulgaarias veedetud 5 päeva jooksul olid sealsed inimesed saanud meile kalliks. Olime õpetanud neile eestikeelseid sõnu, repliike ja isegi laule. Ühed meeldejäävamatest olid nende jaoks: „Tere tulemast Häädemeestele!"; „Lähme seenele!"; „Ma armastan sind". Vahetasime veel viimast korda kontaktandmeid ning jätsime oma uute sõpradega hüvasti. Bulgaaria purustas täielikult stereotüübi idameelsest maast.

Mälestusi Targovishtest jagub terveks eluks.

Kätrin Türin, Elise Noni, Meeli Lepik,
Häädemeeste Keskkooli 9. klassi tüdrukud