Pärides selle järele, milles peitub Madise külaseltsi liikumapanev jõud - kas ühistegevusest saadav kasu, oma küla identiteedi tähtsustamine või ühtse tugeva kogukonna tekkimine - kostab vastuseks, et kõik need asjad kokku.

Ilmselt on neil inimestel õigus, kui vaadata valla külade päeval selgelt silmatorkavat Madise küla punti. Neil on sarnased tumesinised särgid Sirje Kalve kujundatud küla logoga, nad mängivad ühes teatrietenduses, ilmselgelt pole neil kunagi probleeme saada kokku võistkonda köieveoks.

Elu kiskus igavaks

Madise külaselts loodi ligi viis aastat tagasi. Hintsu talu elanikud Erika Kaljusaar ja Väino Laes tundsid, et elu Madisel võiks olla elavam. Nad postitasid naabritele küsitluslehed, et teada saada, mis inimesed Madise kandis üldse elavad, mida nad teha oskavad ja tahavad ning palju neil on lapsi. Algatus kandis vilja ning elanikud tulid kokku.

„Kõik olid hakkamist täis," meenutab Erika. „Meil on erinevalt teistest seltsidest juhatuses seitse liiget - pole nii, et üksinda loon ja teen." Hämmastama panev üksmeelsus, sest iga juhatuse liige ju teab, et mida rohkem on laua ümber otsustajaid, seda keerulisem on tegudeni jõuda. Teisalt on see jälle üks kodanikuühiskonna ilminguid, kus on just oluline inimeste kaasamine ja nö siseringi otsuste vältimine.

Ilmselt oli ka aeg küps külaseltsi loomiseks. Nõukogude aja lõpus kirikuõpetaja Juta Siiraku juhtimisel tegusalt toimetanud ja kiriku uuesti taastanud koguduse hoog oli inimeste vananedes raugenud.

Harju Madise Muinsuskaitse Seltsi tippaeg oli jäänud samuti aastate taha, kui ühiskonnal olid veidi teistmoodi väärtushinnangud ja suhe oma ajalooga. Muinsuskaitse seltsi üks asutajaliikmetest ja juhtfiguuridest oli Madisel sündinud Toivo Kalve Kiriku-Kõrtsu talust.

Talgutest ühise purjetamiseni

Madise külaseltsi esimeseks tegevuseks olid talgud, millest nüüdseks on kujunenud igakevadine ja -sügisene traditsioon.

Lisaks on selts kuulsust kogunud jaanipäevade ja merepäevade korraldamisega. Viimased on toonud osalejatele palju põnevust, olgu siis tegemist Eero Spriiti korraldatud surfiõpetusega, Ardi Kadaniku toodud katamaraanil purjetamisega või merre Väino Laesi ja Henn Uueda ehitatud sauna külastamisega.

Koos kohaliku kogudusega on selts algatanud Forseliuse pargi loomise ning seltsi üheks eesmärgiks on taastada kirikust surnuaiale viiv vana tee, mis avab vaate merele. Samas aga küla seltsimaja endale ei ehitata, kuigi algselt selline plaan isegi tekkis - kogunetakse kas erinevates taludes või soojal ajal õues.

Ja siis muidugi näitemäng, mis tehti mulluseks jaanipäevaks - „Meie igapäevane kapsasupp ehk kuidas elad Eesti pere", kus peaosas paistis silma Aasa perenaine Anu Oks, kes eesriide sulgudes tegutseb igapäevaselt Prantsuse Lütseumis matemaatika õpetajana ja koertetreenerina. Kogu näitetrupp sulas tugevaks tervikuks ja võib vabalt konkureerida iga harrastustrupiga Eestis. Erika arvab, et kui vallarahval oleks tahtmist, võiks meil olla oma Padiserahva Teater.

Selts teeb rahva tuttavaks

Madise külaseltsi puhul on tähtsaim asi see, et ta on teinud inimesed omavahel tuttavaks.

On tekkinud sõpruskonnad, vajadusel abistatakse üksteist alati - kes oskab puutööd teha, kes autot parandada, kes arvutit kõpitseda, kes teab elektrist kõike.

Loomulikult ei võta seltsielust kõik külaelanikud osa, kuid nii see ei peagi olema. Inimesed ja huvid on erinevad.

Teisalt on küla elukeskkonnana kõigi jaoks ühine ning külateede puhastamisele on oodatud iga kätepaar ning see ei peaks ideaalis olema ainult aktiivsete eestvedajate asi. Ja loomulik on ka see, et inimesed väsivad ning ei suuda pidevalt panustada ühistegevusse.

Seetõttu on aastad erinevad ka seltsielus, kord tehakse rohkem, kord jälle vähem. Madise külas elab aastaringselt kokku kusagil 90 inimese ringis ning umbes veerand neist osaleb külaseltsi töös aktiivselt.

Külaseltsi püsimiseks on oluline järjepidevus. Eks igast külast leiaks paar-kolm inimest, kes algatavad ja veavad asju, kuid neil on vaja teiste tuge. Samuti on külaseltsi puhul oluline, et see poleks kellegi eraprojekt - kui mängu tulevad isiklikud huvid, siis seltsil pikka iga pole. „Vallavalitsuse juures võiks olla külade kogu, kes käiks koos vähemalt kaks korda aastas ning kus saaksime mõtteid vahetada ja ühiselt rõõmudele ja muredele läheneda.

Väga tähtis on koostöö ja hoolimine. Inimene ei tohi end maal tunda üksi," arvab Erika.

Madise külaseltsil tuleb seekord rahulikum talv, kuuske püsti ei panda ning ühine reesõit vastlapäeval jääb vist ka ära, kuna kohalik hobune Baruto leidis uue kodu Kasepere kandis.

Kuid kahtlemata on põhjust taas järgmisel jaanipäeval korralda traditsiooniline küla kulbi üleandmine sellele inimesele, kes on aasta jooksul kõige rohkem külaellu panustanud. Selle ürituseni aega veel on ja vahepeal jõuab seltsielus nii mõndagi ette võtta.