Mida soovib nurmenukk?
Igal aastal lehekuul haaravad taas meeli enda lummusesse nurmenukud. Neis on midagi erilist, mida ei oskagi seletada. Lihtsalt rõõmustad, kui näed neid kusagil mõnd niitu kaunistamas.
Erinevalt oma sugulasest pääsusilmast, mille arvukus Eestis tagasikäiku teeb, näib nurmenuku käsi veel päris hästi käivat. Ta on pääsusilmast märksa lopsakam ja seega muu rohustuga võrreldes konkurentsivõimelisem. Kuid ega aastaid niitmata ja paksu kulukihti mattuvatel rohumaadel pea lõpmatuseni vastu temagi. Kuna nurmenukk pole nii tingimusteta lubjanõudlik kui pääsusilm, saab ta hakkama ka väljaspool paealasid, Lõuna-Eestiski, ehkki pole seal nii arvukas kui Eesti põhja- ja lääneosas.
Kel nurmenukk looduslikult koduniidul või suisa aias olemas, võiks kindlasti püüda teda seal alles hoida. Selleks polegi palju vaja. Selmet muruniidukiga juba maikuu saabudes kõik usinalt nulli nühkida, tasuks mõned ilusamad nurmenukud alles jätta. Seda ideaalis augustikuuni ning alles siis kõik tasaseks niita. Nõnda olen ma oma aias toiminud vähemalt viisteist aastat. Ja tulemus? Süvenev nurmenukuuputus! Ilmselgelt on näha varakult niidetavate ja “lohakamate” kohtade erinevus. Viimastest on saanud lausa nurmenukuklumbid. Ning neilt aladelt külvavad taimed kaugemalegi üha uusi järglasi. Mõistagi päris heinamaaks ei saa kogu aeda jätta, ent piisab ka nondest nii-öelda reservaatidest.
Üllatav nurmenukk
Tulles loo pealkirja juurde, siis päris lõpuni ära arvata, mida nurmenukk tahab, ma ei oskagi. Ühes aianurgas vohavad nad lausa mõõdutundetult rammusana, loovad lopsakalehiseid punte, mille keskelt tõusevad kuni jalakõrgused (30 cm) õisikuvarred. Pinnas on siin poolvarjulise hõreda männituka servas suvel üsna kuiv, sõmer liivane muld, milles siiski parasjagu sekka lubjakive. Muu rohi on siin õige kidur, valitseb niidukähariku samblavaip, ent nurmenukud on seda vägevamad.
Nurmenukud pakuvad üllatusi veelgi. Aastate eest sigines luuderohuste mändide alla lubikaniidule tavaliste nurmenukkude sekka ei tea kust üks veider isend. Tundub, et tegu on kõrge priimula (Primula elatior) sordiga. Kunagi sai kõrget priimulat peenras kasvatatud, ent enam ammu mitte.
Isetekkelised hübriidid
Mõistagi jätsin muruniidukiga manööverdades selle isetärganud punase priimula alles. Nüüdseks on ta külvanud paar samasugust värvi õiega tegelast. Kuid see pole veel sugugi kõik. On ilmunud ka kahvatupunakas toonis õitega taimi. Pealekauba kolm päris kõrge priimula põhiliigile omast isendit: õied nurmenuku omadest suuremad ja helekollast värvi ning õielehtede servas vaid väike sisselõikealge – nurmenuku õielehed on teravalt lõhestunud. Siiski, kui norima hakata, on nad kõik tekkinud ilmselt nurmenuku osalusel ja seega hübriidid. Liigiehtsal kõrgel priimulal on lehetuped rohelised ja võrdlemisi kitsad, nurmenukul aga heledad ja “lohvakad”. Ainult päris esimest, seda punaseõielist isetekkinut võib ehk kuidagimoodi kõrgeks priimulaks pidada.
Kõik ju väga kena, ent ega see “veresegamine” viimati üle kõigi aianiidu nurmenukkude kandu? Noh, usutavasti mitte. Kasvavad ju Kesk-Euroopas looduslikuna koos nii nurmenukk kui kõrge priimula. Viimase areaal ulatub päris Poola põhjaossa välja. Kõrge priimula on sageli metsistunud Eestiski, mõnel pool andnud ka hübriide. Seni vaid Hiiumaal oli ses osas valge laik. Enam mitte.
Igatahes on seda looduse katselaborit oma koduniidul põnev jälgida. Näis, mis sellest välja tuleb.
