Tundub ulmeline kujutada Eesti metsi ette ilma paksude kuusikuteta, kuid metsateadlased näevad seda võimalust juba praegu. Kuuse olukord muutub kriitiliseks ilmselt selle sajandi lõpukümnenditel, mis kuusepuu eluiga vaadates pole sugugi kaugel. Seetõttu otsitakse vastupidavamaid puid kohalike liikide seast ja plaanitakse katsepõlde võõrliikidele.
Ida-Virumaa metsade vahel Tarumaal panevad Kristiina Palm ja Vahur Siimon Eesti Maaülikoolist (EMÜ) lõõskavas päikeses mulda aastaseid kaseistikuid. See traktoriga üles küntud lapp, kuhu istutatakse mõõdulindi järgi, on puupõld kõige otsesemas mõttes.
Kasekeste emapuud on Siimon oma silmaga Eesti metsadest pookimiseks välja valinud. Nad on olnud sihvakad, sirged ja mitte liiga oksi täis. Tõelised hiiglased. Nn plusspuud. Oleks hea, kui järglased oleks samasugused. See on võimalik, ent metsa ei viida kloone, vaid nende järglased. Kuna kasekeste „isad” pole teada, ei tea ka kunagi, mis jändrik võib lõpuks välja tulla. Peab ootama 15 aastat ning alles siis saab valida noortest kaskedest kõige ilusamad. Need, kellel domineerivad võimsa emapuu geenid.
Pisikeste kaskede kõrval vohab juba kümneaastane männipõld. Üle tee on noor kuusepõld. Eeldatavalt on kuusk see, mis kliima muutudes ei taha Eestis enam hästi kasvada.
