Kui oli soe ilm, polnud villaseid sokke vaja jalga tõmmata, piisas jalarättidest. Need kaitsesid lapse jalgu krobeliste pastelde hõõrumise eest. Rättide mähkimise õppisin ajapikku ise ära ja jalad said kaitstud. Jalarätte lõigati vanadest kulunud voodilinadest. Pasteldega võis lipata karjamaal lehmade-lammaste järel ja vahel ka metsaradadel.

Minu karjatee ääres õitsesid suve hakul kullerkupud, kassikäpad ja jaanililled. Neist viimastest punusin endale pärja pähe ja mäletan siiani jaanilillede omapärast lõhna ning seda, kuidas mu sõrmed lillevarte põimimisest kleepuma hakkasid. Kahjuks närtsisid lilled pärast noppimist õige ruttu. Jaanililli oli mu lapsepõlve karjamaal igal suvel palju ega mäleta, kas loomad neid sõid, vist mitte. Muidu poleks ju neid õisi nii palju olnud.

Nüüd kasvab lapsepõlvekarjamaal mets ning jaanililli pole seal ammu. Ka kullerkuppe ja kassikäppasid mitte. Kõik need armsad õied tahavad valgust.

Selle koha, kus jaanililled nüüd kasvavad, leidsin päris juhuslikult metsatee äärse kraavi kaldalt. Paar aastat tagasi nägin samas kandis üle tee üksikuid pääsusilmi õisemas ning mööda sõites hoidsin taas kraavikallastel silma peal. Ka nüüd paistsid seal mõned õied. Hoopis rikkalikuma kraavikalda avastasin aga teiselpool teed ja see on ka pildil. Kauneid kevadõisi kõigile!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid