Raivo Trass – vana mees jõudis koju

Me oleme sinuga, Raivo, kakelnud ja kallistanud. Sõbraks saime alles siis, kui mulle aru pähe hakkas tulema. Veel hiljuti pidasid sa mu Balti jaama trammipeatuses kinni ja sõbralikult hoiatasid liigse usalduslikkuse eest.

Kümme aastat tagasi – siis tegime esimese pika intervjuu – sõnastasid oma mure nõnda: „Aga kadedusest kasvab välja intriigitsemine, õelutsemine, vastutöötamine. Kahjuks muutub loomulik kadedus pahatahtlikkuseks tihedamini kui tahaks.”

Ometi rõhutasid ikka ja alati, et teater peab rääkima sellest, mille pärast süda valutab.

Minu süda valutab selle pärast, et sinusuguste kangete meeste surmaga kaob me eestlaste soost ja suguvõsast miski selline väärtushinnangute skaala, milleta on üha raskem ausalt elada.

Tahaks karjuda... Isegi see ei aita, et tean ammu ja kindlalt, et elu lõpeb surmaga. Ikka tulevad pisarad.