SAAREVAHI PÄEVIK | Mida ma siin Keril teen ja kas mul hirmus pole?

Reede, 10. juuni.

Aeg liigub omasoodu, ongi käes minu kuues õhtu Keril. Täna mõtlesin sellele, et lisaks küsimusele „mida sa seal Keril teed?“, tahetakse sagedasti teada „kas hirmus ei ole?“. Eks omad hirmud ole muidugi meil kõigil, aga mida siin õieti karta?

Mereröövleid või muidu pahatahtlikke inimesi Keril ei kohta, kummitamise kommet ei ole samuti mitte. Öösel majas olemisega tuleb natuke harjuda, aga kui algul keeran saarevahi toa ukse magamise ajaks tõesti lukku, siis kolmapäevaks olen selle unustanud. Üksi olemist kui sellist ei ole mul põhjust peljata, aga reede õhtuks olen oma üksiolemise-vajaduse ilmselt täis saanud, külalised tunduvad täitsa toredad. Linnud jäävad eriarvamusele ja kuna inimeste juurdekasv on ilmselt minu süü, saan karistuseks tiiru käest nokaga vastu pead. Kät-kät-kät-krää-krää-krää ja nätaki!

Rahvast liigub tõesti rohkem, kõigepealt jõudis pärale soome perekond, kes broneeris eile hotellitoa. Nende saabumisega kaasnes pisut sekeldusi, väikese valearvestuse tõttu plaksatas C-terminalis katki see ots, mille külge laevad seotakse. Väike suplus paadimehele ja otsad jälle kokku sõlmitud, aga mulle hakkab tunduma, et on saabunud aeg köie välja vahetamiseks, enamuse ajast liguneb see merevees ja muutub lõpuks pudedaks.