Loed ja kuuled neid sõnu. Kuuled Fredi häält. Ja mulle tundub, et Fred Jüssi ei ole rääkides kunagi paristanud. Tema mõtted ja kujundid on ajas mõõdetud.

Võilillevälu

„Võilillevälu“ asemel oleks võinud kirjutada ka „Võilille valu“.

Olen juba kümmekond aastat kevaditi vaadanud kollaste võilillede lokkamist oma aias. Mõttekäikude jada seoses sellega algab ilmselt aastatetagusest soovist osta murutraktor, et siis...

See masin on siiamaani ostmata. Ka muruniiduk saab iga aastaga üha vähem vatti. Põhjus lihtne: kord kasvavad kõrge rohu sees äraunustamind-lilled või nurmenukud; siis, kui võilill on läinud, hakkavad õilmitsema mitut värvi kellukesed ja võrsuma karikakrad.

On neid tegelasi ka, keda ma veel ei tunnegi. Ja olen ootama hakanud, millega mind üllatatakse, mis maa seest mind rõõmustama tuleb. Nagu näiteks anemoonid, mis ilmusid kolm aastat tagasi ei tea kustkohast.

Lilleisiksusi, kes oleksid jäänud ärkamata, kui traktoriga muru maadligi hoiaksin, on ikka rohkem ja rohkem. Võrdeliselt sellega, mida vähem niidame.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid