Imetlen neid inimesi, kelle paarikümne aasta tagune algatus teeb sellise elu täna võimalikuks. Inimesi, kes ei lasknud kohapealsel taristul laguneda, kes nägid võimalust säilitada see keskkond moel, mis lubab koos eksisteerida lindudel ja inimestel. Tänu kellele on see lapike maad huvipakkuv turistidele, südameasjaks paljudele vabatahtlikele nii Eestis kui ka mujal. Suured rahad on riigil ja ilma nendeta ei töötaks tuletorn, aga ilma Keri Seltsita ei oleks ilmselt säilinud need majadki, olgugi see teatud mõttes meenutus „pimedast okupatsiooniajast“.