Oh aegu! Nõukogude võim püüdis suviseid surnuaiapühi kaaperdada autolavka ja kangelaskõnedega
(84)Kalmistupüha pidamise traditsioon pole pikemas ajaloolises plaanis väga vana, kuid eestlaste olemusse on ta nüüdseks nii juurdunud, et see komme on endaga alati kaasa viidud ka teistesse maadesse.
Inimesi võib jagada kahte rühma – nendeks, kes meeleldi uitavad surnuaedadel (muuseas, üks parimaid paiku linnuvaatlusteks), naudivad sealset vaikust ja rahu, ning nendeks, kes kalmistutele eriti minema ei kipu.
Kabeli-, surnu- või pühaaiad – kuidas neid ka läbi aja nimetatud poleks või kuidas nimetame praegu – on meid ümbritsevate maa- ja linnamaastike sakraalne osa. Öeldud on, et esmase ülevaate saamiseks ühe või teise maa kultuurist soovitatakse kõigepealt ära käia kohalikul turul ja kalmistul. Väidetud on sedagi, et rahvas, kes oskab oma lahkunuid austada, oskab lugu pidada ka endast ja oma naabritest.
Katk viis kalmud kaugemale
Eesti surnuaiad asuvad kirikutest ja neid ümbritsevatest väheldastest kirikaedadest tükk maad eemal. Seda sellepärast, et 1772. aastal keelas keisrinna Katariina II katkuepideemia tõttu oma seadusega kogu Tsaari-Venemaal kirikusse ja kirikaedadesse matmise. Surnuaiad tuli elamutest või asulatest rajada vähemalt 300 sülla ehk siis veidi rohkem kui poole kilomeetri kaugusele.
Eestimaa kubermangu seadused olid Liivimaa omadega võrreldes mõnevõrra leebemad. Need keelasid matta küll kirikutesse, kuid lubasid endiselt matta kirikaedadesse. Mõned Põhja-Eesti kirikaiad – näiteks Ambla, Kivi-Vigala, Järva-Peetri – on kalmistuna kasutusel tänapäevalgi.
Meie kiriku- ja rahvakalendri aastaringis on mitmeid tähtpäevi, mil saanud kombeks võimalusel käia esivanemate ja lähedaste-tuttavate kalmudel – olgu selleks siis hingedepäev, jõulud, lihavõtted või kalmistupäev.
