Hirmus Ants: pilvede taga on alati sinine taevas. Vaba Eesti taevas

Pärnumaal Pikavere vanas vallamajas mängitud „Ai, velled“ on kargelt romantiline ja hoiatav lugu meie, eestlaste, lähiminevikust. Tegu pole ajaloo dokumenteerimisega, vaid – nagu hea näidendi ja lavastuse puhul ikka – suurema üldistusega.

Ses näidendis ja lavastuses on minu jaoks üsna palju Kaval-Antsu ja Vanapaganat. Arvan, et „Ai, vellede“ ellukutsuja, hiljuti meie seast lahkunud Raivo Trass oleks tulemust nähes rahule jäänud. Kavalehel on kirjas kaaslavastajad Sulev Teppart ja Nero Urke.

Dramaturg Urmas Lennuk, kes Raivo Trassiga viimastel aastatel koostööd tegi (üks näide: Lennuki „Paljasjalgse Debora“ lavastas Trass 2016. aastal Kuressaare Linnateatris), alustab Trassi tellitud näidendit metsavend Hirmsast Antsust tegelikult sellega, et annab lavastajale võtme, kuidas loole läheneda. Lennuk kirjutab: „Ruum on ühtne nii venelastel, sakslastel kui ka metsavendadel. Ühtse ruumi mõte – et kõik viibivad korraga samas maailmas, aga nad ei näe üksteist, sest osad tegelased on metsas ja osad Soontaganal. Tegevused põimuvad stseeniti läbi. See on autori poolt mõeldud kujundina ühtses ruumis viibimisest, mis ongi kogu selle ajalooperioodi kõige traagilisem osa. Oldi koos, aga samas nii erinevates maailmades kui vähegi võimalik.“