Alutaguse kandi müstika: kuhu küll kadusid koerad Roostoja külast?

Maaleht sai kirja murelikult Alutaguse valla perenaiselt Kaie Krüütsilt, kelle koerad on aprilli algusest peale kadunud. Ta kurvastas, et ehkki koerte kadumise kuulutust on sotsiaalmeedias 1500 korda jagatud, pole sellest neljajalgsete sõprade leidmisel kasu olnud.

Samuti pole põgenikke tagasi toonud kuulutamine Elmari raadios. Ta lisas, et on suhelnud ka jahimeestega, kes praegusel aastaajal välistavad nende koerte langemise huntide saagiks.

Maaleht, avita

„Oleme arutanud, et kuna tegemist on noorte, sõbralike ja sotsiaalsete koertega, on nad ilmselt leidnud endale toreda kõrvalise talu, kus neid hoitakse ja toidetakse. Tõenäoliselt ei kasutata seal sotsiaalmeediat ega kuulata Elmari raadiot.

Seega jõudsime järeldusele, et viimane päästerõngas oleks Maaleht,“ seisis abipalves.

Palusingi siis Kaie Krüütsil oma loomade kadumamineku loo kirja panna. Siin see ongi.

Saatuslik aprillipäev

„Koerad on olnud meie pere lahutamatud kaaslased kogu elu. Nii ka praegu. Meie metsatalus, Alutaguse vallas, Roostoja külas, kasvas kaks imelist koera, kes 5. aprillil otsustasid minna iseseisvalt maailma avastama ning tõenäoliselt kaotasid suure looduse kutse tagajärjel kodutee.

Koerad muukisid endid oma aiast välja sel ajal, kui pererahvas tööl oli. Ja kuigi info koerte liikumuisest mitme kilomeetri kaugusel kodunt jõudis meieni ruttu, ei õnnestunud meil neid leida.

Tundes oma koeri läbi ja lõhki, kujutan ma täitsa elavalt ette, kuidas nad end mõne puu taga varjasid ja vargsi piilusid, kuni meie auto silmapiirilt kadus, et siis oma plaanidega edasi minna.“

1500 jagamist

Murelik perenaine jätkab: „Oleme koerte kadumisest teda andnud erinevates sotsiaalmeedia kanalites, kus koerte kadumise kuulutust on jagatud üle 1500 korra. Samuti oleme kuulutanud ühes raadiojaamas, kuid koertest pole kippu ega kõppu.

Samas, inimestega telefonitsi ja silmast silma suheldes jõudsime arusaamisele, et meil on väga palju inimesi, kes neid infokanaleid ei kasuta ning kõigele vaatamata ei teagi, et meie koerapoisid kadunud on.

Oleme vägagi veendunud, et meie rõõmsad koerapoisid on kusagil olemas ja kusagil on keegi, kes nende eest hoolitseb. Aga meie hingevalu on jätkuvalt väljakannatamatu. Seepärast pöördumegi kõikide Maalehe lugejate poole: ehk on meie poisid jõudnud just teie või teie naabri juurde? Kui olete nendega viimastel kuudel kohtunud, oleksime väga tänulikud igasuguse info eest.“

Vaikus aprillist alates

Kaie Krüütsi sõnutsi saabus viimane info kadunud koerte kohta 8. aprillil Tudulinna ringteelt, kust nad võisid edasi liikuda igas Eestimaa suunas. „Kuna tegemist on noorte ja elujõuliste koertega võivad nad tänaseks olla liikunud kodunt juba õige kaugele,“ möönab ta.

Alljärgnevalt ka koerte kirjeldused.

Diesel on 2,5 aastane nn hundikoera tüüpi 40kilone koerapurikas ning Tyson vaid aastane laika tüüpi koer. Mõlemad on musta värvi, lisaks pruuni ning Tysonil ka valget nii kurgu all, kui käppadel.

Perenaine jätkab: „Iseloomult on nad väga seltskondlikud. Armastavad inimeste lähedust ja kaisus magamist. Mõlemad koerad on kiibistatud ja kiibid registreeritud lemmiklooma registris. Samuti on nad saanud kõik eakohased vaktsiinid.“

Lootus ei kao

Kokkuvõttena tõdes Kaie Krüüts, et on otsingute käigus kuulnud erinevaid lugusid loomade ja eriti koerte võimekuse kohta kodunt põgenemisel.

„Ei ole abi olnud tuppa lukustamisest, aia ehitamisest ega raadiopiirdest. Kui koertel on vaja minna, siis nemad lähevad! Kasvõi läbi seinte, maa alt või üle aia ja inimkäsi neid peatada ei saa. Küll aga saab inimkäsi nad koju tagasi aidata!“

Iga teate eest ette tänades lubas Kaie ka oma kontaktid avaldada. Need on: [e-mail] ja telefon [phone].