Noored on teevad aina enam keskkonnateadlikke valikuid. Teadlikule tarbimisele lisaks saab looduse heaks palju ära teha ka ametivaliku kaudu. Üks võimalus on panna käsi külge uudsete tehnoloogiate väljamõtlemisel ja seda saab teha näiteks TalTechis, kuhu tuleks paberid sisse viia just nüüd.
Kui baka on käes ja veel on õhus küsimus, mis edasi, siis on variant minna õppima puidu-, plasti- ja teksitiilitehnoloogiat Tallinna Tehnikaülikooli magistriõppes. „Teadus aitab loodusressursse kasutada jätkusuutlikult ja ringmajanduslike põhimõtete rakendamine annab jäätmetele väärtuse läbi uuenduslike materjalide,“ võtab selle eriala sisu lühidalt kokku Jaan Kers.
Inimesi on maakeral palju ja tahame või mitte, aga kõik me vajame igasuguseid asju, milda ilma loodusressursside kasutamiseta paraku toota pole võimalik. Võtmeks on siin jätkusuutlik ressurssikasutus.
„Mida rohkem on inimesi, seda rohkem tekib ka jäätmeid ja järjest olulisem on ringmajanduse põhimõtete rakendamine toodete korduvkasutuseks ja materjali taaskasutuseks,“ selgitab Kers. „Praegu läheb vaid 8% kogu maailmas kasutatud toorainest uuele kasutusringile.“ Lisaks sellele tuleb süsinikujalajälje vähendamiseks asendada fossiilsest toormest toodetud materjalid biopõhistega.
Kers teab rääkida, et kümne aasta jooksul kümnekordistub akude tootmine, kuid muld- ja väärismetalle leidub maailmas vähe ja vähestes piirkondades. Toorainehinnad kallinevad ja sellega seotud riskide juhtimine on katsumuseks tööstusele.
Alternatiive võib neile leida näiteks puidust. Teadlane toob näiteks Stora-Enso piloottehase, mis alustas 2021. aastal puidust eraldatud ligniinist süsinikmaterjalist anoodide tootmist autoakude tarbeks.
Üks suur probleem, mida materjalitehnoloogia lahendab, on toidupakendid. Teatavasti kasutame me neid täna väga palju. Et pakend ka kasutuskõlblik oleks ja kohe läbi ei vettiks, tuleb see kihiti kokku liimida paljudest eri materjalidest. Taaskasutamiseks ei saa aga toidupakendi komponente üksteisest tehnoloogiliselt enam eraldada.
Uutes biorafineerimistehastes tegeletakse puidust erinevate koostisainete (tselluloos, hemitsellulooside ja ligniinini ning ekstraktiivainete) eraldamisega, et neid väärindada biomaterjalideks ja biotoodeteks.
„Pudeleid saab toota 75% tseluloosikiududest ja peamiseks probleemiks on vett imava tsellullsoosist pakendi õhukese vett hülgava kihiga katmine,“ selgitab Kers. „Pakend peaks olema pärast kasutusea lõppu ka biolagunev või tööstuslikult kompostitav. Puidukeemia uuel suunal uurivad magistrandid, seda kuidas puidust eraldatud tselluloosile anda rasvhapetega esterdamisel uued omadused, et toota bioplastist uusi kilepakendeid, mis on biolagunevad. TTÜ magistrandid on uurinud madalakvaliteediliste puiduliikide ja biopõhiste liimide ja tuletõkkeainete kasutusvõimalusi vineeris ja teistes ristkihtliimpuidust toodetes.“
Uudsed lahendused puidu-, plasti- ja tekstiilitehnoloogias sünnivad erivaldkondade vahelisest koostööst. Edukaks äriks on vajalik inseneritarkusega loodud materjalid ja tehnoloogiad siduda kunsti ja disainiga. Materjaliarendusest tuleb jõuda laborist välja kliendile vajaliku lõpptooteni ja läbi haruettevõte oma ärini.
... räägib, et õppekaval on hästi tasakaalus puidu-, plasti- ja tekstiili materjalide omaduste disain, 2D ja 3D CAD/CAM tehnoloogiate õpe tooteprototüüpide loomiseks ja tehnoloogiaettevõtlusõpe, et viia huvitavad materjalid ja tehnoloogiad laborist välja, et jõuda läbi disainitud toote prototüüpide kõrgema lisandväärtusega lõpptooteni.
„Tööjõuturul on suur nõudlus materjalitehnoloogiat ja ringmajanduse põhimõtteid tundvate magistrikraadiga spetsialistide järele,“ on Kers kindel.
Kuula õppekava värskete lõpetajatega tehtud podcasti „Kas maailmast võib mõni materjal otsa saada?“
Kuula podcasti Metsas on tulevik episoode „Nii puidust tehtud lennukikütus kui võileivakarp saavad reaalsuseks lähiajal„ ja „Lõke ja palkmaja on ägedad, aga puiduga saab ka peenemaid asju teha„
