Suhtlemisgeeniusest vaimulik viis rahva abiga kirikus ellu erakordse ehitusprojekti
Kirikuehitusest sai vastupanu sümbol
Põltsamaal tuleb 15. juulile eriline tänupäev
Kui Põltsamaa kirik 1941. aasta juulis Vene ja Saksa armee kahuriduelli tõttu maha põles, nuttis vaimulik Herbert Kuurme varemetel üsna lühidalt. Siis ajas selja sirgu, mattis lahingutes tapetud maha ja alustas tööd, mis siiani inimesi imestama paneb.
Oma 30. sünnipäeva eel oli Herbert Kuurme sõitnud paar kilomeetrit Põltsamaa linnast välja maale. Kogu päeva olid Saksa ja Vene väed linnas vastamisi üksteist tulistanud, mitmed majad olid purustatud. Ühel hetkel said sakslased aru, et Vene vägede tulejuhtimine käib kiriku tornist, kus nähti inimesi tegutsemas.
Nüüd võeti kirik sihikule. 14. juuli lõuna paiku sai torn tabamuse, süttis ning kukkus õhtul alla kiriku peale. Häving oli täielik, kirikust jäid püsti vaid müürid. Edasi levinud leegid neelasid ka XIII sajandil rajatud ordulinnuse, mis XVIII sajandil oli ehitatud uhkeks rokokoostiilis lossiks.
Kuna lahingud kestsid, ei pääsenud keegi hoonete juurde enne kui pea nädal hiljem.
„Oleks olnud väike kaotus, kui hävinud oleks mu enda kodu koos kõigi asjadega,“ tõdes vaimulik veel aastaid hiljem mõrult. „Aga kirik! Kuhu läheb kogudus?“
Selleks ajaks oli Herbert Kuurme jõudnud Põltsamaal õpetajaametis olla vaevalt poolteist aastat. Kirik oli värskelt remonditud, viimaseks suureks tööks sai katuse värvimine. Ühise pingutusega oli tehtud tööde eest pangale laen tagasi makstud. Ja nüüd oli kõik kadunud.
„Minult küsiti hiljem palju kordi, millal ma otsustasin kiriku taas üles ehitada,“ on Herbert Kuurme rääkinud. Tagantjärele on ta veendunud, et plaan sündis sealsamas tuha ja söe keskel, kõige õnnetumal hetkel. Pahatihti jäävad sellised ettevõtmised takerduma ning entusiasm lõpeb peagi. Ent Põltsamaa kirik oli endale saanud erakordselt visa vaimuliku, kel oli lisaks hea nina selle peale, kust ehitusmaterjali saada.
