Alar Karis Põltsamaal: kurjus võib hävitada kirikuid, aga ei suuda hävitada usku ja lootust

„Tulin siia kahetiste tunnetega,“ tõdes president Alar Karis reedel Põltsamaa kiriku ülesehituse meenutuseks peetud tänupäeval. „Mul oleks hea meel, kui ajalugu oleks läinud teisiti, kirik oleks alles jäänud ja sellist päeva poleks üldse vaja. Aga kuna ajalugu muuta ei saa, siis tunnen suurt tänulikkust selle üle, mis Põltsamaal toimus.“

Tänupäeva idee sündis mullu advendiajal, kui Lagle Parek ja Viivi Luik asusid Pirita kloostri palverännuteekonna tarbeks uurima Põltsamaa kiriku ajalugu.

Algselt oli vaja teha sellest vaid väike kirjeldus veebilehele. Ent uurides vaimulik Herbert Kuurme (1911-2005) visa tööd sõjas purustatud pühakoja ülesehitusel, tekkis tunne, et toonast ühtehoidmise vaimu oleks meie ühiskonnas nüüdki vaja ning selleks võiks korraldada Põltsamaal tänupäeva, kus meenutatakse vaimulik Herbert Kuurmed ning seda, kuidas kohalik rahvas asus ühiselt kirikut ehitama.

Plaaniga tulid kohe kaasa EELK Põltsamaa kiriku õpetaja Markus Haamer ja peapiiskop Urmas Viilma, kes kevadel küll korraks kõhklema lõi.

„Tänupäev oli mõeldud rõhutama seda, kuidas me ühte hoides ka väga rasketel aegadel toime tuleme,“ sõnas Viilma. „Ent kui algas sõda Ukrainas, siis tundus, et oleme nagunii väga ühtsed ning hoolivust on nii palju, et kas seda ongi vaja rohkem rõhutada? Paari kuuga aga hakkasid inimesed juba väsima.“

Markus Haamer märkis, et seda näitab ka Põltsamaa kiriku ajalugu, et inimestel võib tahtmist olla, aga teoks saavad eesmärgid siis, kui inimesed neisse kiinduvad – siis ei lase nad plaanist lahti ka peale seda, kui esialgne entusiasm lahtub.

Ühtsena püsimist kui võtit keeruliste aegade ületamiseks rõhutasid oma kõnedes kõik tänupäeva sõnavõtjad.

Isegi kõige ihnemad aitasid

„Kirik langes sündmuses, kus üks inimene ihkas teise surma ja inimeseks olemine kadus. See toimub praegu siit 1500km kaugusel, jõhkrus kordub. Inimesel on raske jääda inimeseks,“ sõnas president Alar Karis oma kõnes.

Ta meenutas, kuidas noor vaimulik alustas tööd ajal, mil tuli igapäevaselt matta sõjakeerises tapetud inimesi. Aeg oli kõigile raske, aga ometi tulid inimesed Kuurme üleskutsega kirik taastada kaasa, sest see pakkus omamoodi tuge.

„Herbert Kuurme oli siinsete inimeste Usu Juht, seda just suurte tähtedega,“ sõnas Alar Karis. „Rahvas vastas ta kutsele. Mindi appi, pandi käima korjandused, isegi kõige ihnemad talupojad andsid kiriku ehituseks vilja. Kuurme ise nimetas taastatud kirikut materialiseerunud armastuseks.“

Alar Karis lisas, et endise Tartu ülikooli rektorina tunneb ta heameelt, et Põltsamaa kirik sisustati just Tartu ülikooli kirikust pärit esemetega.

„Hariduse ja vaba mõtte tempel aitas kirikut taastada,“ märkis ta. „Olen kindel, et Ukraina sõja lõppedes asuvad sealsed Herbert Kuurmed vaimukeskusi üles ehitama täpselt sama visalt nagu juhtus siin Põltsamaal. Kurjus võib hävitada kirikuid, aga ei suuda hävitada usku ja lootust.“

Päästetud sisustus

Tartu ülikooli rektor Toomas Asser meenutas, et kunagi andis ülikooli kirik varju nii Tartu Pauluse kui Maarja kogudusele.

„1948. aastal jõudis nõukogude võimu kurjus ülikooli kirikuni. Kogudus likvideeriti, sisustus anti üle Peetri kirikule. Asjad kästi kohe ära viia, vastasel juhul lubati need hävitada,“ rääkis Asser. Selleks ajaks oli Põltsamaa kiriku taastamine edenenud juba nii hästi, et Kuurme oli hakanud mõtlema, kust saada kirikule sisustus.

„See polnud juhus, vaid märk eestlaste ühtehoidmisest,“ sõnas Asser, lisades, et Kuurme mälestustest on liigutav lugeda, kuidas kogukond tegutses järjekindlalt oma kiriku taastamise nimel.

Põltsamaa koguduse mehed aitasid sisustuse lahti monteerida, et see Tartust ära tuua. Põltsamaale jõudsid altar, kantsel, pingid ja lühtrid, samuti kellad.

„Tartu ülikooli kirikut enam ei ole, kuigi maja on olemas,“ sõnas Asser. „Ülikooli kogudus on liidetud Tartu Jaani kogudusega. Võime mõelda, et ülikooli kunagine vastutulek anda peavarju kahele kogudusele andis neile jõudu ellu jääda. See, et varad suudeti päästa, aitas tuhast tõusta Põltsamaa kogudusel. Tartu ülikoolil pole ilmselt enam kunagi jõudu, et oma kirik sisse seada, hea et need varad on siin ja päästetud.“

Asser sõnas, et ka praegu on aeg, mil näeme inimloomuse heledamat ja tumedamat poolt.

„Saame loota, et eestlaste saatus pole sama, mis ülikooli kogudusel, mis andis teistele peavarju, kuid pidi ise kaduma.“

Sarnaselt presidendile avaldas ka Toomas Asser lootust, et just ukrainlased ise on need, kelle hulgast tõusevad üles need, kes panustavad kord oma maa tulevikku.

„Oleme valmis ülikooli vastu võtma 250 Ukraina kodakondsusega inimest, et hoida sealsete haritlaste järjepidevust. Loodame väga, et need noored, kes saavad hariduse Tartus, lähevad kord tagasi ja aitavad seal üles ehitada oma riigi, tuginedes vaba maailma väärtustele. Elu jätkub nagu jätkus Põltsamaal 1947. aasta 13. juulil, kui kiriku varemetele kogunes leeripühal üle tuhande inimese. Kuurme ristis oma esimese lapse ja laulatas 4 noorpaari. Nagu Herbert Kuurme ütles: „Kõik ilus millele oleme kaasa aidanud, jääb meile armsaks ja seisab meeles.““

Ei taha ilmalikku matust!

Markus Haamer, kes on Põltsamaal vaimulik olnud viimased 16 aastat, tegi lühikese tagasivaate kiriku ajaloole ning tõi välja, et Põltsamaal andis mõnigi ateistliku propaganda mõttesähvatus sootuks vastupidise efekti.

Näiteks andis uus võim teada, et edaspidi ei pea matma tingimata kirikuõpetaja, võib pidada ka ilmalikke matuseid. „See aga tõi hulga inimesi kohe kirikusse, sest tekkis mure, et kui pole kiriku liige ja maks on maksmata, siis kirikuõpetaja äkki ei matagi,“ rääkis Haamer.

Põltsamaa kirik on ainus kirik Eestis, mis nõukogude võimu valitsusajal varemetest üles ehitati ning kuidas see õigupoolest juhtuda sai, sellest pole Haameri sõnul siiani keegi päris täpselt aru saanudki.

„Tänupäeval ei taha me näidata ainult seda kirikut, vaid seda, et ka keerulistel aegadel on lahendused olemas,“ sõnas Markus Haamer.

See pidigi hästi minema

Kirikusse kogunes tänupäeval nii palju rahvast, et mõnedele jäi nii kõnede kui kontserdi ajaks seisukoht. Rahva huvi rõõmustas mõistagi kõiki toimkonna liikmeid väga.

„Kuigi minu elus on küll olnud nii, et kui midagi sellist juba pähe tuleb, siis see ka teostub,“ sõnas Lagle Parek. Ta meenutas, kuidas 1987. aastal vanglast vabanedes läks tööle kolhoosi, et olla võimalikult palju värske õhu käes ja just seal sündis mõte, mis viis ajaloolise Hirvepargi kogunemiseni.

Kõnedele järgnenud kontserdil esines Põltsamaa muusikakooli kammerorkester ning laulis Vox Clamantis. Peale seda avati lossihoovis Põltsamaa muuseumi kokku pandud näitus kiriku taastamisest ning liiguti linna südamesse, et veel ühiselt laulda.

Ja üks isiklik sündmus ka

Korraldajad pandi ka tähele, et sündmus on inimesi kohale toonud kõikjalt üle Eesti, mis kandis edasi omalaadset ajaloolist järjepidevust. Nii oli rahva hulgas Viljandi praostkonna vaimulik Ann Tamme, kelle vanaisa, peapiiskop Jaan Kiivit seenior pühitses 1952. aastal remondijärgselt Põltsamaa kiriku.

Ann Tammel endal on Herbert Kuurmega kogemus, mis vaimulikku igati iseloomustas – kord kirikut vaatama tulles, oli vaimulik kohe nõus põhjalikult tööde ja taastamise kohta selgitusi andma. „Rääkisime tookord Põltsamaa kirikust väga pikalt. Tundsin, et nüüdki on oluline kohal olla,“ sõnas Ann Tamme.

Teiste sündmuste varjus juhtus leidis aga aset veel üks spontaanne seik. Nimelt kohtas peapiiskop Urmas Viilma kirikuuksel Mustvee koguduse õpetajat Eenok Haamerit, kes on EELK vanim tegevvaimulik. „Meil on just täna hõbepulm,“ sõnas Viilma. „Eenok, palun palveta meie eest ja pane meile käed peale.“

Nõnda mindigi altari juurde ning õnnistamine sai sealsamas teoks, sest Eenok Haamerile polnud vaja sellist palvet mitu korda korrata. Sündmuse tunnistajaiks said Tunne ja Mari-Ann Kelam, kes sellele suure rõõmuga kaasa elasid.