FOTOD | Maalehe katsepõllul kasvab kõik hästi, ka umbrohi

Maalehe katsepõllul läheb hästi. Kui tõtt tunnistada, siis paremini, kui me lootsime. Enam pole olnud vaja kastekannudega jõunumbreid näidata ja taimed on saanud hoo sisse. Igasugused taimed.

Jätsime katsepõllu olude sunnil nädalaks üksinda. Kohale sõites olid kõik asjaosalised põnevil: mis on meie taimedest saanud? Kas kitsed on kapsad ära söönud? Hirmujutud uskumatust kartulimardikate levikust tekitasid ka küsimusi: mis siis saab kui leiame eest vaid õienuppudega rootsud?

Hea õnn on siiski olnud meie poolel. Vihma oli lõpuks ometi sadanud piisavalt ja soe ilm aitas taimede kasvamisele ilmselt suuresti kaasa. Esimeseks mureks oli kartulivagude peal kõrguv umbrohi. Mullatud on neid juba üksjagu, aga päris nii, et kartulid ei paista vao peal oleva maltsa ja ohakate alt välja ju ka ei saa.

„Olukord on ju täiesti lootusetu! Ma olen siin juba ilmatuma aja rüganud ja mingit tulemust ei paista...“ teatas meid kohale sõidutanud Ekspress Meedia autojuht Gunnar Maurer peale umbes 12 minutilist umbrohtude kitkumist. Kui esimene vagu lõpule jõudis oli tal siiski nägu laia naeru täis ning entusiasm aina kasvas.

Kultuurikülgede toimetaja Erika Klaats pani kevadel maha herned. Nüüd on aeg neile toed teha. Selleks suundus ta koos reporter Maiken Mägiga lähedal asuvasse võpsikusse. Katsetatud sai mitut sorti Fiskarsi kääre, mis kõik end selleks tööks kenasti õigustasid ja põllule tassitud pea 70 paju-, sarapuu- ja lepavitsa.

Tuleb välja, et taamal asuva põlluserva hooldamiseks mahavõetud puude kändudele kasvavad aastaga just sobivas pikkuses sihvakad vesivõsud. Neid nüüd kasutasimegi.

Kõige varasem kartulisort 'Lea' on õitsemise sisuliselt lõpetanud. Uudishimu ei andnud kuidagi asu ja otsustasime paar pesa katseks üles võtta. Kartulikonksu meil kellelgi pole. Suvereporter Laura Jõgar tuli välja soovitusega kasutada selleks tööks hoopiski kontorinurgas seisvat aiaharki. Alguses hädapärasena tundunud lahendus töötas sedavõrd hästi, et kartulikonksu me ilmselt ostma ei lähegi.

Kartulid paistavad siiski veel liiga väikesed - paari nädala pärast teeme uue katse.

Õnnelikuks tegi kartulipõllul ka lepatriinuvastsete rohkus ja ühtegi kartulimardikat me ei leidnudki!

Kuna kõik tundub liiga roosiline olevat, tuleb ära märkida, et keegi on siiski söönud augud varajase kapsa sisse. Neid oli meil maha pandud tervelt 6 ja kolmel on kahjustus. Panime vastu soovile hakata kapsapead laiali harutama, et paharett üles leida. Siinkohal ütleks Madis Jürgen, kes seekord kaasa ei saanud tulla, vankumatu rahuga: „Las olla, röövik tahab ka süüa!“

Salaja olid suureks kasvanud mitmed kurgid. Salatitaimed tahtsid vägisi õitsema hakata ja lehtkapsa põõsad on juba uskumatutesse mõõtmetesse kasvanud. Harvendada tuleks punapeetegi, aga need on veel nii tillukesed, et otsustasime sutsu oodata. Kuuldavasti pidada punapeetidele ka hullupööra meeldima otse üksteise vastas kasvada - seda saab nüüd oma silmaga kaeda, kas rääkijatel õigus on.

Osad sibulad tundusid ka veidi liiga tihedalt kasvavat, kes teab, võib olla nägid seda viga paremini just need silmad, mis õhtusöögi peale rohelist sibulat panna igatsesid?

On, kuidas on, aga kontorisse tulime seekord tagasi juba täiesti arvestatava saagiga. Ja tõdemusega, et köögivilja kasvatamine on sedavõrd raske töö, et nende õiglane hind võiks oluliselt kõrgemgi olla.