Uuslavastuse sõjapaine on peidus detailides

R.A.A.A.M. teatri uuslavastus „Diktaator, naljamees ja liiderdaja“ on nii lavastatud ja mängitud, et poeb vaataja naha vahele kuidagi märkamatult – etenduse lõppedes oled puudutatud ja tundlikult liigutatud. Tegu on sõjavastase lavastusega, kuigi seda vastasust kusagil ei rõhutata.

Selle lavastuse autori ja lavastaja Damir Salimzianovi eelmine lavastus, Jaroslav Hašeki „Vahva sõdur Šveik“ Moskvas Taganka teatris keelati hiljuti enne paari viimast proovi ja esietendust ära. Ma ei tea, mis põhjuseks öeldi, aga oletan, et see oli ikkagi autori üsna ühemõtteline sõjavastalisus.

Salimzianovi Eesti lavastuse tegelased on arhetüübid – võib ju arvata, et meis kõigis peidab ennast nii isevalitseja, narr kui hoor. Kõiki kolme ühendab soov ellu jääda. Nagu sellel lavastajal ja näitekirjanikul kombeks, annab ta loo mõistmiseks vihjeid proloogis. Näitlejad Kristo Viiding ja Martin Kõiv räägivad meile, seda eriliselt rõhutamata, et 1920. aastal oli Narva lähedal Punase Risti karantiinilaager. Maailmasõda, mida meie nimetame esimeseks, oli lõppenud ja sajad tuhanded Euroopa sõdurid pöördusid tagasi oma kodudesse.