Kaks nädalat ühes, kaks teises riigis: katkiste perede lastest saavad tõelised rändajad

VANEMATE VÕITLUSED. Nädal linnalasteaias, nädal maalasteaias. Kaks nädalat Hispaanias, kaks nädalat Eestis. Purunenud perede lapsed saalivad kasvõi kahe riigi vahelt, et olla võrdselt koos ema ja isaga. Vanemad nõuavad üha agaramalt võrdset suhtluskorda, mida peab kohus ka õigeks suunaks. Ent on kohtunikke, kes seisavad selle järjekindlalt vastu.

Väike Ellen käib kahes lasteaias - üks asub linnas ema juures ja teine maal isa juures. Umbes pool aastat käis Ellen üks nädal ühes ja teine nädal teises lasteaias. Vanemad nägid, et selline hüplemine on lapsele liig. Nad tegid seepeale kokkuleppe, et hea küll, olgu Ellen siis korraga ühes lasteaias kaks nädalat. See ka hästi ei sobinud ja lõppude lõpuks tuleb mõelda tulevikule - Ellen ei saa korraga kahte kooli minna. Vanemad pöördusid kohtusse. Kohus peab nüüd otsustama, kummal, näiliselt võrdsel vanemal, on suurem õigus. Tundub pea võimatu ülesanne.

„Kuidas peab kohtunik otsustama, kui asjaolud on võrdsed?“ kehitab perekonnaõigusele keskendunud jurist ning perelepitaja Helen Hääl õlgu. „Samas, et jagame siis nagu kirik keset küla lapse pooleks, kas see on alati lapse keskne lahend?“ osutab Hääl Eesti kohtunike viimaste aastate keerulisele dilemmale.

Kui veel kümmekond aastat tagasi olid kohtud pigem seisukohal, et lapsel olgu üks kodu ning lahku läinud vanem (tavaliselt isa) käigu seal kahel nädalavahetusel kuus külas, siis nüüd idealiseeritakse võimalusel vanemate võrdsust. See on lõpuks pildile toonud isad, kuid laste saalimine ületab vahel isegi riigipiire.